9. Peatükk: Kõige väärtuslikumad teadmised

Bhagavad-gītā nii nagu see on 9.26


patraḿ puṣpaḿ phalaḿ toyaḿ
yo me bhaktyā prayacchati
tad ahaḿ bhakty-upahṛtam
aśnāmi prayatātmanaḥ


patram — lehte; puṣpam — lille; phalam — puuvilja; toyam — vett; yaḥ — igaüks; me — Mulle; bhaktyā — pühendumusega; prayacchati — pakub; tat — seda; aham — Mina; bhakti-upahṛtam — pühendumusega pakutud; aśnāmi — võtan vastu; prayata-ātmanaḥ — sellelt, kelle teadvus on puhas.

TÕLGE

Kui keegi pakub Mulle armastuse ja pühendumusega lehte, lilleõiet, puuvilja või vett, siis võtan Ma selle vastu.


SELGITUS

Arukate inimeste jaoks on äärmiselt oluline viibida Kṛṣṇa teadvuses ning teenida Jumalat transtsendentaalses armastuses, et jõuda püsivasse, õndsust täis elupaika ja elada seal igavesti ja õnnelikult. Meetod sellise imepärase tulemuse saavutamiseks on väga lihtne ning selleni jõudmist võivad üritada isegi vaesemad vaeseimatest, kellel pole mingisuguseid erilisi võimeid. Ainsaks eelduseks on Jumala puhtaks pühendunuks saamine. Ei oma mingit tähtsust, milline on inimese positsioon või millises olukorras ta viibib. See protsess on sedavõrd lihtne, et kui seda järgida siira armastusega, võib Kõigekõrgemale Jumalale pakkuda kasvõi lehte või pisut vett või puuvilja ning Jumal võtab selle rõõmuga vastu. Seega ei saa midagi takistada ükskõik kellel Kṛṣṇa teadvust arendamast, sest see protsess on sedavõrd lihtne ning universaalne. Kes oleks nii rumal, et ei tahaks jõuda Kṛṣṇa teadvuseni, järgides seda lihtsat meetodit, saavutades sedasi kõige täiuslikuma ja igavese elu täis õndsust ja teadmisi? Kṛṣṇa soovib vaid, et Teda armastusega teenitaks ja ei midagi muud. Kṛṣṇa võtab Oma puhtalt pühendunult vastu kasvõi väikese lilleõie. Mittepühendunutelt ei taha Ta ühtegi ohvrit. Kuna Ta on Iseenesest täiuslik, ei vaja Ta kelleltki midagi, kuid ometigi võtab Ta vastu ohverduse Oma pühendunult vastastikuse armastuse ja kiindumuse märgina. Kṛṣṇa teadvuse arendamine on elu ülim täiuslikkus. Selles värsis esineb sõna bhakti kahel korral, rõhutamaks, et bhakti ehk pühendunud teenimine on ainus viis Kṛṣṇale läheneda. Brāhmaṇaks, haritud õpetlaseks, äärmiselt rikkaks või suureks filosoofiks saamine ei pane Kṛṣṇat ohverdust vastu võtma. Ilma seda keskset bhakti põhimõtet järgimata pole võimalik Kṛṣṇat panna midagi vastu võtma. Bhakti ei kanna kunagi mingit tagamõtet. Bhakti protsess on igavene. See on otsene tegevus absoluutse terviku teenimiseks.

Olles esmalt selgitanud, et Tema on kõige ainus nautija, algallikaline Jumal ning kõikide ohverduste tegelik objekt, paljastab Kṛṣṇa käesolevas värsis, milliseid ohvreid tuleb Talle tuua. Kui keegi soovib rakendada end Kõigekõrgema pühendunud teenimisse, et puhastuda ja jõuda elu eesmärgini — Jumala teenimiseni transtsendentaalses armastuses — peab ta selgeks tegema, mida Jumal temalt soovib. See, kes armastab Kṛṣṇat, annab Talle kõik, mida Kṛṣṇa tahab ning väldib millegi soovimatu või ebavajaliku ohverdamist. Seetõttu liha, kala või muna Kṛṣṇale ohverdada ei tohi. Kui Ta oleks soovinud selliseid ohverdusi, oleks Ta seda ka öelnud. Kuid Kṛṣṇa ütleb selgelt, et Ta soovib, et Talle pakutaks lehte, puuvilja, lilli ja vett, ning sellise ohvri kohta ütleb Ta: "Ma võtan selle vastu." Seetõttu peame me mõistma, et liha, kala ega mune Ta vastu ei võta. Juur-, tera-, puuviljad, piim ja vesi on inimesele sobiv toit. Jumal Kṛṣṇa on Ise inimesele sellise toitumise ette kirjutanud. Kõike muud, mida me sööme, Kṛṣṇale pakkuda ei saa, sest Ta ei võta seda vastu. Teisi toite pakkudes ei saa me seetõttu toimida armastuse ja pühendumuse tasandil.

Kolmanda peatüki kolmeteistkümnendas värsis selgitab Śrī Kṛṣṇa, et ainult ohvrijäänused on puhastatud ning kui inimene soovib elus areneda ning vabaneda materiaalse maailma küüniste vahelt, siis on vaid see toit söömiseks kõlbulik. Samas värsis ütleb Kṛṣṇa ka seda, et need, kes toitu eelnevalt Talle ei paku, söövad üksnes pattu. Teisisõnu öeldes seob iga nende suutäis neid vaid üha tugevamalt materiaalse maailma võrku. Kuid valmistades lihtsaid ja häid taimseid toite, pakkudes neid esmalt Jumal Kṛṣṇa pildi või altari ees Kõigekõrgemale, kummardades Tema ees ja paludes Tal see tagasihoidlik ohverdus vastu võtta, areneb inimene pidevalt edasi, puhastades sedasi oma keha ning tootes aju peenkudesid, mis juhivad teda selgele mõtlemisele. Olulisim on see, et ohverdus tuleb teha armastusega. Kṛṣṇa ei vaja meie toitu, kuna kõik eksisteeriv kuulub niigi Talle, kuid ometigi võtab Ta vastu ohverduse sellelt, kes soovib Talle oma ohverdusega rõõmu valmistada. Olulisim toidu valmistamise, serveerimise ja ohverdamise juures on teha seda kõike armastusega Kṛṣṇa vastu.

Impersonalistidest filosoofid, kes püüavad väita, et Absoluutne Tõde on ilma meelteta, ei suuda seda "Bhagavad-gītā" värssi mõista. Nende jaoks on see kõik vaid kas metafoor või tõendus "Bhagavad-gītā" jutustaja, Kṛṣṇa, ilmalikust loomusest. Kuid tegelikult on ka Kṛṣṇal, Kõigekõrgemal Jumalal, meeled, ning kinnitatakse, et Tema meeled võivad oma funktsioone omavahel vahetada, ehk teisisõnu öeldes võib iga Tema meeleorgan täita ükskõik millise teise meeleorgani funktsiooni. Seda tähendab Kṛṣṇa absoluutsus. Kui Ta ei omaks meeli, oleks väga raske väita, et Ta omab täielikult kõiki jumalikke omadusi. Seitsmendas peatükis selgitab Kṛṣṇa, et Tema viljastab materiaalse maailma elusolenditega ning Ta teeb seda lihtsalt materiaalse maailma peale vaadates. Ning kui Kṛṣṇa kuuleb pühendunu armastusest lausutud ohverduspalvet, on see samamoodi täiesti võrdne sellega, kui Ta tõepoolest maitseks ja sööks pakutavat toitu. Seda seika tuleb eriti rõhutada: kui Jumala positsioon on absoluutne, siis on see, kui Ta kuuleb ohverduspalvet, täiesti samaväärne sellega kui Ta maitseks ja sööks toitu. Ainult pühendunu, kes aktsepteerib Kṛṣṇat sellisena nagu Kṛṣṇa Ise End kirjeldab, ilma igasuguste omapoolsete tõlgendusteta, suudab mõista, et Kõrgeim Absoluutne Tõde võib toitu süüa ning seda nautida.

<<<<    >>>>