Inimene, kes pole võimeline elama hetkegi, viibimata Kṛṣṇa teadvuses, ei saa mõelda millestki muust kui Kṛṣṇast kakskümmend neli tundi ööpäevas. Ta rakendab end Jumala pühendunud teenimisse, kuulates Temast, lauldes Temast, mäletades Teda, lugedes Talle palveid, kummardades Tema kuju ees, teenides Tema lootosjalgu ning teenides Teda teistelgi viisidel, arendades Temaga sõprust ning alistudes täielikult Temale. Kõik sellised tegevused on headtoovad ning täis vaimset jõudu, mis aitavad pühendunul jõuda eneseteadvustamise täiuslikkuseni, nii et tema ainsaks sooviks jääb suhelda Jumala Kõrgeima Isiksusega. Selline pühendunu jõuab kindlasti raskusteta Jumalani. Seda nimetatakse joogaks. Jumala armust ei pea selline pühendunu kunagi tagasi pöörduma sellesse materiaalsetest tingimustest sõltuvasse ellu. Sõna kṣema viitab Jumala armulikule kaitsele. Jumal aitab pühendunul jooga abil Kṛṣṇa teadvuseni jõuda ning kui pühendunu saavutab täieliku Kṛṣṇa teadvuse tasandi, kaitseb Jumal teda haletsusväärsesse tingimustest sõltuvasse ellu langemise eest.