9. Peatükk: Kõige väärtuslikumad teadmised

Bhagavad-gītā nii nagu see on 9.2


rāja-vidyā rāja-guhyaḿ
pavitram idam uttamam
pratyakṣāvagamaḿ dharmyaḿ
su-sukhaḿ kartum avyayam


rāja-vidyā — hariduse kuningas; rāja-guhyam — salajaste teadmiste kuningas; pavitram — puhtaim; idam — see; uttamam — transtsendentaalne; pratyakṣa — otsese kogemuse läbi; avagamam — mõistetud; dharmyam — religiooni põhimõte; su-sukham — väga õnnelik; kartum — praktiseerida; avyayam — igavesti kestev.

TÕLGE

Need teadmised on hariduse kroon, kõige salajasem saladus. Need on puhtaimad teadmised, ning kuna nad annavad vaimse teadvustamise läbi elusolendile otsese ettekujutuse tema tegelikust olemusest, on nad religiooni täiuslikkuseks. Need teadmised on igavesed ning nende praktiseerimine rõõmutoov.


SELGITUS

Seda "Bhagavad-gītā" peatükki nimetatakse hariduse krooniks, kuna see sisaldab kõikide eespool selgitatud doktriinide ja filosoofiate tuuma. India kesksete filosoofide hulka kuuluvad Gautama, Kaṇāda, Kapila, Yājñavalkya, Śāṇḍilya, Vaiśvānara ning loomulikult Vyāsadeva, "Vedānta-sūtra" autor. Seega pole filosoofiast ega transtsendentaalsetest teadmistest kindlasti mitte puudust. Jumal ütleb aga ometigi, et käesolev, üheksas peatükk on kõikide selliste teadmiste kroon, kõikide "Vedadest" ja erinevatest filosoofiatest omandatavate teadmiste tuum. See on kõige väärtuslikum, kuna väärtuslikud transtsendentaalsed teadmised hõlmavad hinge ja keha erinevuse mõistmist. Ning kõikide salajaste teadmiste krooniks on pühendunud teenimine.

Üldiselt ei õpetata inimestele neid usalduslikke teadmisi. Neile õpetatakse vaid n.-ö. väliseid teadmisi. Tavapärase haridussüsteemi kohaselt võimaldatakse inimesele õppida paljusid erinevaid aineid: poliitikat, sotsioloogiat, füüsikat, keemiat, matemaatikat, astronoomiat, tehnikat jne. Üle kogu maailma on paljudes hiiglaslikes ülikoolides palju erinevaid teaduskondi, kuid kahjuks pole ühtegi ülikooli või haridusasutust, kus õpetataks teadust vaimsest hingest. Ja ometigi on hing keha kõige olulisem osa. Hinge kohalolekuta pole kehal mingit väärtust, kuid sellegipoolest asetavad inimesed suurt rõhku elu kehalistele vajadustele, pööramata tähelepanu elutähtsale hingele.

"Bhagavad-gītā", eriti alates teisest peatükist, rõhutab hinge olulisust. "Bhagavad-gītā" alguses ütleb Jumal, et see keha on häviv ning et hing ei ole häviv (antavanta ime dehā nityasyoktāḥ śarīriṇaḥ). Need on väärtuslikud teadmised: vaimne hing on sellest kehast erinev ning oma looduselt muutmatu, hävitamatu ning igavene. Kuid seda mõistes ei oma me ikkagi veel tegelikke teadmisi hingest. Vahel arvavad inimesed, et hing on kehast erinev ning kui keha sureb või kui inimene kehast vabaneb, jääb hing tühjusse ning muutub impersonaalseks. Kuid tegelikkuses on see teisiti. Kuidas saab hing, kes on kehas viibides ülimalt aktiivne, kehast vabanemise järel lakata tegutsemast? Hing on alati aktiivne. Kui ta on igavene, siis on ta ka igavesti aktiivne ning hinge tegevused vaimses kuningriigis on vaimsete teadmiste kõige usalduslikum osa. Hinge tegevusi kirjeldatakse siin kui kõikide teadmiste krooni, kõikide teadmiste kõige salajasemat osa.

Nagu selgitatakse vedakirjanduses, lähtuvad nendest teadmistest kõige puhtamad tegevused. "Padma Purāṇas" analüüsitakse inimese patuseid tegevusi ning näidatakse, et need on pideva patustamise tagajärg. Oma töö viljade nimel tegutsevad inimesed satuvad oma pattude erinevat laadi järelmõjude köidikuisse. Kui näiteks külvata puu seeme, ei hakka puu otsekohe kasvama, vaid see võtab veidi aega. Algul on see väike taimevõrse, mis omandab seejärel puu kuju, hakkab õitsema ja vilju kandma ning kui puu on suureks kasvanud, naudivad selle istutanud inimesed puu õisi ja vilju. Samamoodi külvab inimene pattu tehes seemne, mis hakkab vilja kandma hiljem. Sellel protsessil on erinevad etapid. Inimene võib olla juba patused teod lõpetanud, kuid varem sooritatud pattude vilju tuleb tal maitsta ikkagi. On patte, mis omavad veel seemne kuju, ning neid, mis kannavad juba vilju, mida maitstes me kogeme kannatusi ja valu.

Seitsmenda peatüki kahekümne kaheksandas värsis selgitatakse, et inimene, kes on kõikide pattude järelmõjudest ja selle materiaalse maailma kahesustest vabanenud ja sooritab üksnes jumalakartlikke tegusid, rakendab end Jumala Kõrgeima Isiksuse, Kṛṣṇa pühendunud teenimisse. Teisisõnu öeldes on need, kes tõepoolest teenivad Jumala Kõrgeimat Isiksust, juba vabanenud kõikide tegude järelmõjudest. Seda kinnitatakse "Padma Purāṇas":



aprārabdha-phalaḿ pāpaḿ
kūṭaḿ bījaḿ phalonmukham
krameṇaiva pralīyeta
viṣṇu-bhakti-ratātmanām


Kõikide patuste tegude järelmõjud — olgu need siis juba küpsed, teatud ajaks kõrvale pandud või alles seemne kujul — kaovad järk-järgult, kui inimene hakkab pühendunult Jumala Kõrgeimat Isiksust teenima. Pühendunud teenimise puhastav jõud on väga suur ning see kannab nime pavitram uttamam, "puhtaim". Uttama tähendab transtsendentaalne. Tamas tähistab seda materiaalset maailma või pimedust ning uttama seda, mis on materiaalsete tegevuste suhtes transtsendentaalne. Pühendunud teenimist ei tohi kunagi pidada materiaalseks tegevuseks, ehkki vahel võib näida, et pühendunud tegutsevad samamoodi nagu tavalised inimesed. See, kes näeb ja teab, milles seisneb pühendunud teenimine, mõistab, et pühendunud ei soorita kunagi materiaalseid tegevusi. Kõik nende tegevused on vaimsed ja pühendumuslikud, materiaalse looduse guṇadest puhtad.

Öeldakse, et pühendunud teenimise praktiseerimine on sedavõrd täiuslik, et selle tulemusi võib kogeda koheselt. See on tõepoolest nii. Me omame praktilist kogemust sellest, et igaüks, kes kordab Kṛṣṇa pühasid nimesid (Hare Kṛṣṇa, Hare Kṛṣṇa, Kṛṣṇa Kṛṣṇa, Hare Hare/Hare Rāma, Hare Rāma, Rāma Rāma, Hare Hare) püha nime seejuures solvamata, tunneb transtsendentaalset naudingut ning puhastub väga kiirelt kogu materiaalsest saastast. Seda on võimalik tõepoolest näha. Kui inimene mitte ainult ei kuula pühendunud teenimise sõnumit, vaid püüab seda ka teistele levitada või kui ta tegeleb Kṛṣṇa teadvuse misjonitegevusega, kogeb ta järk-järgulist vaimset progressi. Vaimses elus arengu saavutamine ei sõltu eelnevast haridusest või oskustest. See meetod on iseenesest niivõrd puhas, et inimene lihtsalt seda praktiseerides puhastub.

"Vedānta-sūtras" (3.2.26) kirjeldatakse seda sõnadega prakāśaś ca karmaṇy abhyāsāt. "Pühendunud teenimine on niivõrd mõjuvõimas, et lihtsalt seda praktiseerides inimene kahtlemata valgustub." Praktilise näite sellest võib tuua Nārada eelmisest elust, kes oli tolles elus teenijatüdruku poeg. Ta polnud haritud ega sündinud kõrget positsiooni omavas perekonnas. Kuid ta ema teenis suuri pühendunuid ning vahel, ema eemalolekul, hakkas ta neid ka ise teenima. Nārada ise ütleb:



ucchiṣṭa-lepān anumodito dvijaiḥ
sakṛt sma bhuñje tad-apāsta-kilbiṣaḥ
evaḿ pravṛttasya viśuddha-cetasas
tad-dharma evātma-ruciḥ prajāyate


Selles "Śrīmad-Bhāgavatami" värsis (1.5.25) kirjeldab Nārada oma õpilasele Vyāsadevale oma eelmist elu. Ta ütleb, et nelja kuu jooksul, mil ta teenis neid puhtaid pühendunuid, oli ta nendega lähedastes suhetes. Vahel jätsid targad oma taldrikuile toitu järgi, ning nende nõusid pestes soovis ta seda maitsta. Ta küsis suurtelt pühendunutelt selleks luba ning kui nad selle andsid, vabanes Nārada neid toidujäänuseid süües kõikidest pattude järelmõjudest. Suurte tarkade toidujäänuseid süües muutus ta aegamööda sama puhta südamega inimeseks kui targad ise. Suured pühendunud nautisid Jumala lakkamatu pühendunud teenimise maitset Temast kuulamise ja Tema ülistamise läbi, ning järk-järgult hakkas ka Nārada seda nautima. Nārada jätkab:


tatrānvahaḿ kṛṣṇa-kathāḥ pragāyatām
anugraheṇāśṛṇavaḿ manoharāḥ
tāḥ śraddhayā me 'nupadaḿ viśṛṇvataḥ
priyaśravasy ańga mamābhavad ruciḥ


Tarkadega suheldes sai Nārada osa Jumalale ülistuse laulmise ja selle kuulamise maitsest, ning temas tekkis üha tugevam soov teenida pühendunult Jumalat. See kinnitab "Vedānta-sūtra" sõnu: prakāśaś ca karmaṇy abhyāsāt. "Kui inimene lihtsalt teenib pühendunult Jumalat, avaneb talle kõik iseenesest ning ta on suuteline kõike mõistma." Seda nimetatakse pratyakṣaks, otseseks mõistmiseks.

Sõna dharmyam tähendab "religiooni tee". Nārada oli teenijatüdruku poeg. Tal polnud võimalust koolis käia. Ta lihtsalt aitas oma ema, ning õnneliku juhuse tõttu oli tema ema pühendunute teenija. Ka Nārada sai võimaluse teenida neid pühendunuid ning lihtsalt nendega suheldes saavutas ta kõikide religioonide kõrgeima eesmärgi, milleks on Jumala pühendunud teenimine, nagu seda kinnitatakse "Śrīmad-Bhāgavatamis": sa vai puḿsāḿ paro dharmo yato bhaktir adhokṣaje. Religioossed inimesed tavaliselt ei tea, et religiooni kõrgeim täiuslikkus on teenida pühendunult Jumalat. Nagu me juba arutlesime kaheksanda peatüki viimases värsis (vedeṣu yajñeṣu tapaḥsu caiva), on eneseteadvustamiseks tavaliselt vaja omandada vedalikud tarkused. Kuid ehkki Nārada ei käinud kunagi vaimse õpetaja koolis ega õpetatud talle vedalikke põhimõtteid, saavutas ta vedakirjanduse uurimise kõrgeima tulemuse. Jumala pühendunud teenimine on sedavõrd mõjuvõimas, et isegi religioosset protsessi regulaarselt järgimata võib inimene jõuda kõrgeima täiuslikkuseni. Kuidas on see võimalik? Ka sellest räägitakse vedakirjanduses: ācāryavān puruṣo veda. See, kes suhtleb suurte ācāryatega, isegi kui ta ei ole haritud ega ole kunagi uurinud "Vedasid", võib õppida mõistma kõiki eneseteadvustamiseks vajalikke teadmisi.

Pühendunud teenimise protsess toob väga suurt õnne (su-sukham). Ja miks? Pühendunud teenimise protsesside hulka kuuluvad śravaṇaḿ ja kīrtanaḿ viṣṇoḥ, seega võib inimene lihtsalt kuulata Jumalale austuse laulmist või autoriteetsete ācāryate filosoofilisi loenguid transtsendentaalsetest teadmistest. Inimene võib õppida lihtsalt istudes ning samuti võib ta süüa Jumalale pakutud toidu jäänuseid, häid ja maitsvaid toite. Pühendunud teenimine on rõõmutoov igal tasandil. Pühendunud teenimist võib praktiseerida isegi kõige vaesemates tingimustes. Jumal ütleb: patraḿ puṣpaḿ phalaḿ toyam. Ta on valmis pühendunult vastu võtma iga ohverduse. Talle võib pakkuda kasvõi taime lehte, lilleõit, puuvilja või veidi vett, mis on kõik saadaval igas maailma paigas. Nende pakkujaks võib olla ükskõik kes, sõltumata inimese ühiskondlikust positsioonist. Kui ta teeb seda armastusega, võtab Jumal ohverdatu vastu. Ajaloost võib selle kohta rohkelt näiteid tuua. Lihtsalt maitstes Jumala lootosjalgadele pakutud tulasī lehti, said suurtest tarkadest, nagu Sanat-kumāra, suured pühendunud. Pühendunud teenimise protsess on väga ülev ning seda saab praktiseerida õnnelikus meeleolus. Jumal võtab vastu vaid selle armastuse, millega Talle midagi pakutakse.

Käesolevas värsis öeldakse, et pühendunud teenimine on igavene. Māyāvādīdest filosoofide väited ei ole seega paikapidavad. Ehkki nad vahel praktiseerivad niinimetatud pühendunud teenimist, arvavad nad, et nii kaua kui nad pole veel vabanemiseni jõudnud, jätkavad nad pühendunud teenimist, kuid lõpuks, vabanemiseni jõudes, "saavad nad Jumalaga üheks". Selline ajutine pühendunud teenimine ei ole puhas pühendunud teenimine. Tegelik pühendunud teenimine jätkub ka pärast vabanemiseni jõudmist. Kui pühendunu tõuseb vaimsele planeedile Jumala kuningriigis, teenib ta ka seal Kõigekõrgemat Jumalat. Ta ei püüa Kõigekõrgema Jumalaga üheks saada.

"Bhagavad-gītās" öeldakse, et tegelik pühendunud teenimine algab alles pärast vabanemist. Vabanemiseni jõudes saavutab inimene Brahmani positsiooni (brahma-bhūta) ning alustab pühendunud teenimist (samaḥ sarveṣu bhūteṣu mad-bhaktiḿ labhate parām). Keegi ei saa mõista Jumala Kõrgeimat Isiksust, praktiseerides iseseisvalt karma-, jñāna-, āṣṭāńga- või ükskõik millist teist joogat. Need joogaprotsessid võivad aidata inimesel areneda veidi bhakti-jooga suunas, kuid pühendunud teenimise tasandile jõudmata pole võimalik mõista, kes on Jumala Isiksus. Ka "Śrīmad-Bhāgavatamis" kinnitatakse, et kui inimene puhastub pühendunud teenimise praktiseerimise läbi, eriti kuulates "Śrīmad-Bhāgavatami" või "Bhagavad-gītāt" eneseteadvustamiseni jõudnud hingedelt, siis suudab ta mõista teadust Kṛṣṇast ehk teadust Jumalast. Evaḿ prasanna-manaso bhagavad-bhakti-yogataḥ. Kui inimese süda on puhastunud kõigest väärtusetust, siis suudab ta mõista, kes on Jumal. Seega on pühendunud teenimise ehk Kṛṣṇa teadvuse protsess igasuguse hariduse ja ka kõikide salajaste teadmiste kroon. See on religiooni puhtaim vorm ning seda saab praktiseerida rõõmuga ja raskusteta. Seepärast peaksid inimesed selle omaks võtma.

<<<<    >>>>