Selles värsis rõhutab Jumal Kṛṣṇa Tema mäletamise olulisust. Mälu Kṛṣṇast taastub Hare Kṛṣṇa mahā-mantrat korrates. Kõigekõrgema Jumala helivibratsiooni kordamist ja kuulamist praktiseerides on hõivatud nii inimese kõrvad, keel kui ka mõistus. Seda müstilist meditatsiooni on väga lihtne praktiseerida ning see aitab inimesel Kõigekõrgema Jumalani jõuda. Puruṣa tähendab nautija. Ehkki elusolendid kuuluvad Kõigekõrgema Jumala marginaalsesse energiasse, on nad mateeriast saastunud. Nad peavad ennast nautijaiks, kuid nad ei ole kõrgeimad nautijad. Siin öeldakse selgelt, et kõrgeim nautija on Jumala Kõrgeim Isiksus Oma erinevates avaldumistes ja täielikes ekspansioonides nagu Nārāyaṇa, Vāsudeva jne.

Pühendunu võib Hare Kṛṣṇa mantrat korrates pidevalt mõtelda pühendunud teenimise objektist, Kõigekõrgemast Jumalast, ükskõik millisel Tema kujul — Nārāyaṇana, Kṛṣṇana, Rāmana jne. Hare Kṛṣṇa mantra kordamine puhastab teda, ning olles läbi kogu elu korranud seda mantrat, siirdub ta elu lõpul Jumala kuningriiki. Jooga praktiseerimine tähendab mediteerimist inimese südames asuvale Ülihingele ning Hare Kṛṣṇa mantra kordamine kinnitab inimese mõistuse Kõigekõrgemale Jumalale. Mõistus on püsimatu, mistõttu on oluline sundida seda mõtlema Kṛṣṇast. Seoses sellega tuuakse sageli näide tõugust, kes mõtleb liblikaks saamisest ning lõpuks muutubki ta juba selles elus liblikaks. Kui me mõtleme samamoodi pidevalt Kṛṣṇast, siis võime kindlad olla, et elu lõpul saame me Kṛṣṇaga samalaadse keha.