Käesolevas värsis räägitakse inimestest, kes omavad vajalikke omadusi transtsendentaalsesse positsiooni tõusmiseks. Patuste, ateistlike, rumalate ning valelike inimeste jaoks on iha ja viha kahesusest kõrgemale tõusmine väga raske. Ainult sellised inimesed, kes on elanud religioosseid reguleerivaid printsiipe järgides, kes on toiminud jumalakartlikult ning alistanud pattude järelmõjud, saavad rakendada end pühendunud teenimisse ning tõusta seeläbi järk-järgult puhta teadmiseni Jumala Kõrgeimast Isiksusest. Siis suudavad nad järk-järgult hakata mediteerima transis Jumala Kõrgeimale Isiksusele. Selline on vaimsele tasandile tõusmise protsess ning sellele tasandile on võimalik jõuda Kṛṣṇa teadvuses puhaste pühendunutega suheldes, sest kõrgelt arenenud pühendunutega suheldes võib inimene vabaneda pettekujutelmade küüsist.

"Śrīmad-Bhāgavatamis" (5.5.2) öeldakse, et kui inimene tahab tõepoolest jõuda vabanemiseni, siis peab ta teenima pühendunuid (mahat-sevāḿ dvāram āhur vimukteḥ). Materialistliku meelestatusega inimestega suheldes on inimene aga eksistentsi pimedaimatesse osadesse viival teel (tamo-dvāraḿ yoṣitāḿ sańgi-sańgam). Kõik Jumala pühendunud rändavad mööda maailma vaid selleks, et vabastada tingimustest sõltuvaid hingi nende pettekujutlustest. Impersonalistid ei tea, et oma algolemusliku, Jumala teenri positsiooni unustamine on Jumala seaduste suurim rikkumine. Tunnistamata oma algolemuslikku positsiooni, ei ole võimalik mõista Jumala Isiksust või rakendada end otsusekindlalt Tema teenimisse transtsendentaalses armastuses.