6. Peatükk: Dhyāna–jooga

Bhagavad-gītā nii nagu see on 6.34


TÕLGE


SELGITUS

Mõistus on sedavõrd tugev ja kangekaelne, et vahel saab see võimust arukuse üle, ehkki mõistust peetakse arukusele alluvaks. Argielus, pidevalt paljude takistustega silmitsi sattuva inimese jaoks on mõistuse kontrollimine kindlasti väga raske. Kunstlikult võidakse nii sõpra kui vaenlasesse võrdselt erapooletult suhtuda, kuid lõputult pole see ühegi ilmaliku inimese jaoks võimalik, sest see on raskem kui tormituule kontrollimine. Vedakirjanduses ("Kaṭha Upaniṣad" 1.3.3-4) öeldakse:

"Elusolend on reisija materiaalse keha kaarikus ning arukus on selle juhiks. Mõistus on ohjad ja meeled on hobused. Hing on seega mõistuse ja meeltega suhtlemisel kas nautija või kannataja. Selline on suurte mõtlejate käsitlus."

Arukus peab juhtima mõistust, kuid mõistus on sedavõrd tugev ja kangekaelne, et tihtipeale saab ta võimust isegi arukuse üle, samamoodi nagu mõni haigus võib olla tugevam kõikidest ravimitest. Sellist taltsutamatut mõistust tuleb kontrollida jooga praktiseerimise läbi, kuid sellise ilmaliku inimese nagu Arjuna jaoks pole äsjakirjeldatud joogasüsteem kunagi praktiline. Ja kuidas saaks see siis olla praktiline kaasaja inimese jaoks? Käesolevas värsis on toodud sobiv võrdlus: pole võimalik ohjeldada tuult. Ning eksleva mõistuse ohjeldamine on veelgi raskem. Lihtsaim moodus mõistuse kontrollimiseks on Jumal Caitanya poolt soovitatud meetod — suure vabanemise mantra "Hare Kṛṣṇa" alandlik kordamine. See meetod on sa vai manaḥ kṛṣṇa-padāravindayoḥ — mõistuse täielik keskendamine Kṛṣṇale. Ainult siis ei jää mõistuse jaoks enam tegevusi, mis võiksid seda ärritada.

<<<<    >>>>