Tundes oma võimetust, lükkab Arjuna siin tagasi müstilise süsteemi, mida Jumal Kṛṣṇa talle kirjeldas, alustades sõnadega śucau deśe ja lõpetades sõnadega yogī paramaḥ. Tavaline inimene ei saa käesoleval kali ajastul lahkuda kodust ning minna üksikusse eraldatud paika mägedes või dzèunglis joogat praktiseerima. Käesolevat ajastut iseloomustab halastamatu võitlus lühikese elu eest. Inimesed ei võta eneseteadvustamist tõsiselt isegi siis, kui selleks pakutakse lihtsaid ja praktilisi vahendeid, rääkimata siis sellisest raskest joogasüsteemist, kus kindlale regulatsioonile alluvad nii elamislaad kui istumisasend, kus jooga praktiseerimiseks tuleb valida kindlatele nõuetele paik ning kus mõistus tuleb lahutada materiaalsetest tegevustest. Praktilise meelelaadiga inimesena arvas Arjuna, et tal on võimatu järgida seda joogasüsteemi, ehkki ta viibis nii mõneski suhtes soodsas positsioonis. Ta kuulus kuninglikku perekonda ning omas mitmeid ülevaid omadusi. Ta oli võimekas sõdalane, pikaealine, ning lisaks kõigele sellele oli ta Jumal Kṛṣṇa, Jumala Kõrgeima Isiksuse lähedane sõber. Viis tuhat aastat tagasi olid Arjunal palju paremad võimalused kui meil praegu, kuid ometigi keeldus ta seda joogasüsteemi praktiseerimast. Me ei leia ajaloost ühtegi tõendit, et ta oleks seda kunagi praktiseerinud. Seega tuleb pidada selle joogasüsteemi praktiseerimist käesoleval kali ajastul võimatuks. Teatud üksikutele inimestele võib selle praktiseerimine küll võimalik olla, kuid tavalise inimese jaoks ei ole see rakendatav. Kui see oli nii juba viis tuhat aastat tagasi, mida rääkida siis veel tänapäevast? Need, kes jäljendavad selle joogasüsteemi praktiseerimist erinevates niinimetatud koolides ja ühingutes, raiskavad lihtsalt oma aega, isegi kui nad tunnevad oma tegevusest rahuldust. Neil ei ole mingit ettekujutust jooga tõelisest eesmärgist.