Kṛṣṇa teadvuses viibiva inimese eksistents on puhas ning seetõttu ei ole tal ka mingit pistmist tööga, mis sõltub viiest vahetust ja kaudsest põhjusest: tegijast, tööst, olukorrast, jõupingutustest ning vedamisest. Selle põhjuseks on tõsiasi, et ta on alati hõivatud Kṛṣṇa teenimisega transtsendentaalses armastuses. Ehkki ta näib tegutsevat oma keha ja meeltega, on ta alati teadlik oma tegelikust positsioonist, mis tähendab vaimsete tegevuste sooritamist. Materiaalse teadvuse tasandil on meeled rakendatud iseenda rahuldamisse, kuid Kṛṣṇa teadvuses viibides rakendatakse kõik oma meeled Kṛṣṇa meelte rahuldamisse. Seetõttu on Kṛṣṇa teadvuses viibiv inimene alati vaba, ehkki näib, nagu oleks ta meeleliste tegevustega hõivatud. Meeleliste tegevuste nagu nägemine ja kuulmine otstarbeks on teadmiste omandamine, ning liikumine, rääkimine, soolte tühjendamine jne on meelelised tegevused, mis on vajalikud töötamiseks. Kṛṣṇa teadvuses viibiv inimene ei ole kunagi meeleliste tegevuste mõju all. Ta ei suuda teha midagi, mille eesmärgiks pole Jumala teenimine, sest ta teab, et ta on Jumala igavene teener.