5. Peatükk: Karma–jooga — tegevus Krsna teadvuses |
Antud värsis antakse eneseteadvustamiseni jõudnud inimese kirjeldus. Tema esimene tunnus on see, et ta ei samasta end ekslikult oma kehaga. Eneseteadvustamiseni jõudnud inimene teab täpselt, et ta ei ole mitte see keha, vaid Jumala Kõrgeima Isiksuse fragmentaarne osake. Seetõttu ei rõõmusta ta millegi saavutamise üle ega kurvasta millegi kehalise kaotamise pärast. Seda mõistuse häirimatut seisundit nimetatakse sthira-buddhiks ehk kindlameelseks arukuseks. Selline inimene ei satu enam segadusse, pidades jämedakoelist materiaalset keha ekslikult hingeks; ta mõistab praeguse keha ajalikkust ega jäta hinge tähelepanuta. Selline arusaam tõstab ta Absoluutset Tõde puudutava teaduse täieliku mõistmise tasandile, kus ta mõistab nii Brahmanit, Paramātmāt kui ka Bhagavāni. Ta teab täpselt oma algolemuslikku positsiooni ega püüa üheski mõttes ekslikult Kõigekõrgemaga üheks saada. Seda nimetatakse Brahmani teadvustamiseks ehk eneseteadvustamiseks ning sellist häirimatut teadvust nimetatakse Kṛṣṇa teadvuseks.