Nagu selgitatakse seitsmendas peatükis, on elusolend üks Kõigekõrgema Jumala energiatest või loodustest, kuid ta on mateeriast — Jumal teisest, madalamast loodusest — lahus seisev. Ühel või teisel põhjusel on elusolend olnud materiaalse loodusega seotud juba alates mäletamatutest aegadest. See ajalik keha või tema materiaalne elupaik, mille ta omandab, on põhjuseks erinevatele tegevustele ning nende tagajärgedele. Elades sellisest keskkonnast sõltuvalt, kannatab elusolend, end teadmatusest oma kehaga samastades, oma keha tegevuste tõttu. See on nimelt teadmatus, mille mõju alla elusolend on sattunud juba mäletamatutest aegadest alates ning mis põhjustab muret ja kannatusi. Niipea kui elusolend tõuseb kõrgemale oma kehaliste tegevuste tasandilt, saab ta vabaks ka oma tegude järelmõjudest. Nii kaua kui ta asub keha linnas, näib ta olevat selle valitseja, kuid tegelikult pole ta oma tegevuste ja nende tagajärgede omanik ega ka valitseja. Ta asub vaid keset materiaalset ookeani, võitlemas ellujäämise eest. Ookeanilained heidavad teda ühest paigast teise ning ta ei oma nende üle mingit kontrolli. Parim lahendus tema jaoks on pääseda transtsendentaalse Kṛṣṇa teadvuse abil kuivale. Üksnes see võib teda tormi käest päästa.