"Bhagavad-gītā" käesolevas, viiendas peatükis lausub Jumal, et pühendunud teenimisena sooritatav töö on parem kui kuiv spekuleerimine mõistuse tasandil. Pühendunud teenimine on seejuures ka lihtsam, sest olles transtsendentaalne, vabastab see elusolendi tema tegude järelmõjudest. Teises peatükis anti sissejuhatavad teadmised hingest ja tema sattumisest materiaalse keha köidikuisse. Sealsamas kirjeldati ka seda, kuidas pääseda välja sellest materiaalse eksistentsi puurist buddhi-jooga ehk pühendunud teenimise abil. Kolmandas peatükis selgitati, et inimene, kes asub teadmiste tasandil, ei pea enam täitma mingeid kohustusi. Neljandas peatükis rääkis Jumal Arjunale, et kõikvõimalikud ohverdused kulmineeruvad teadmistes. Neljanda peatüki lõpus soovitas aga Jumal ometigi Arjunale üles tõusta ja võidelda, omades täiuslikke teadmisi. Sedasi, rõhutades samal ajal nii pühendumusliku töö kui ka teadmistele tugineva tegevusetuse olulisust, on Kṛṣṇa Arjuna segadusse ajanud ning Arjuna ei suuda enam ühest otsust vastu võtta. Arjuna mõistab, et teadmistele tuginev loobumus hõlmab kogu meeleliste tegevustena sooritatava töö lõpetamist. Ent kui pühendunud teenimisena tehakse tööd, kuidas on siis võimalik tööst loobuda? Teisisõnu väljendudes arvab ta, et sannyāsa ehk teadmistele tuginev loobumine tähendab kõikide tegevuste lõpetamist, sest töö ja loobumus näivad talle ühitamatud. Näib, et ta ei ole mõistnud, et täielikel teadmistel tuginev töö ei oma järelmõjusid ning on seepärast samaväärne tegevusetusega. Seepärast küsib Arjuna Kṛṣṇalt, kas ta peaks tööst täielikult loobuma või töötama täielikele teadmistele toetudes.