4. Peatükk: Transtsendentaalsed teadmised

Bhagavad-gītā nii nagu see on 4.35


yaj jñātvā na punar moham
evaḿ yāsyasi pāṇḍava
yena bhūtāny aśeṣāṇi
drakṣyasy ātmany atho mayi


yat — mida; jñātvā — teades; na — mitte kunagi; punaḥ — taas; moham — illusiooni; evam — selline; yāsyasi — sa lähed; pāṇḍava — oo, Pāṇḍu poeg; yena — mille läbi; bhūtāni — elusolendeid; aśeṣāṇi — kõiki; drakṣyasi — sa näed; ātmani — Kõrgeimas Hinges; atha u — või teisisõnu öeldes; mayi — Minus.

TÕLGE

Omandanud tõelised teadmised eneseteadvustamiseni jõudnud hingelt, ei lange sa enam kunagi illusiooni püünisesse, sest nende teadmiste läbi näed sa, et kõik elusolendid on vaid Kõigekõrgema osakesed ehk, teisisõnu öeldes, nad kuuluvad Minule.


SELGITUS

Teadmiste omandamise tulemuseks eneseteadvustamiseni jõudnud hingelt ehk sellelt, kes teab asjade tegelikku olemust, on mõistmine, et kõik elusolendid on Jumala Kõrgeima Isiksuse, Jumal Śrī Kṛṣṇa lahutamatud osakesed. Seisukohta, nagu saaks midagi eksisteerida Kṛṣṇast lahus seisvalt, nimetatakse māyāks (mā — mitte; yā — see). Mõned inimesed arvavad, et meil pole Kṛṣṇaga midagi pistmist, et Kṛṣṇa on vaid tähelepanuväärne ajalooline isiksus ning et Absoluut on impersonaalne Brahman. "Bhagavad-gītās" öeldakse aga, et tegelikult on impersonaalne Brahman Kṛṣṇa isiklik sära. Śrī Kṛṣṇa on Jumala Kõrgeima Isiksusena kõige põhjuseks. "Brahma-saḿhitās" öeldakse selgelt, et Kṛṣṇa on Jumala Kõrgeim Isiksus, kõikide põhjuste põhjus. Isegi miljonid inkarnatsioonid on vaid Tema erinevad ekspansioonid. Ka elusolendid on Kṛṣṇa ekspansioonid. Māyāvādīdest filosoofid arvavad ekslikult, et Oma erinevate ekspansioonidega kaotab Kṛṣṇa neist eraldiseisva olemasolu. See mõte on olemuselt materialistlik. Materiaalsest maailmast on meil kogemus, et kui midagi tükkideks jagada, siis kaotab see oma algse identiteedi. Kuid māyāvādīdest filosoofid ei suuda mõista, et "absoluutne" tähendab, et üks pluss üks on üks, ning et üks miinus üks on samuti üks. Nõnda on see absoluutses maailmas.

Omamata piisavaid teadmisi absoluutsest teadusest, oleme me kaetud illusiooniga ning seepärast arvame, et me oleme Kṛṣṇast lahus seisvad. Ehkki me oleme Kṛṣṇa eraldiseisvad osad, ei ole me Temast erinevad. Elusolendi kehaline erinevus on vaid māyā, mitte tegelikkus. Meid kõiki on loodud rahuldama Kṛṣṇat. Üksnes māyā tõttu mõtles Arjuna, et ajutine, kehaline sugulusside on olulisem kui tema igavene vaimne side Kṛṣṇaga. Kogu "Gītā" õpetus viib lõppkokkuvõttes järeldusele, et elusolendil, olles Kṛṣṇa igavene teener, ei ole võimalik saada Kṛṣṇast eraldi seisvaks, ning käsitlust, nagu võiks keegi saada Kṛṣṇast sõltumatuks, nimetatakse māyāks. Elusolendeil kui Kõigekõrgema erinevail lahutamatutel osakestel on kõigil kindel eesmärk, mida neil tuleb täita. Olles selle eesmärgi juba mäletamatutest aegadest unustanud, asuvad nad erinevates kehades inimestena, loomadena, pooljumalatena jne. Sellised kehalised erinevused tulenevad Jumala transtsendentaalse teenimise unustamisest. Ent kui inimene hõivab end Kṛṣṇa teadvuse läbi Jumala transtsendentaalse teenimisega, siis vabaneb ta sellest illusioonist. Puhtaid teadmisi sellest teenimisest saab omandada vaid tõeliselt vaimselt õpetajalt ning nende teadmiste abil on võimalik vältida ekslikku arvamust, et elusolend on Kṛṣṇaga võrdne. Täiuslikud teadmised seisnevad mõistmises, et Kõrgeim Hing, Kṛṣṇa, on kõikide elusolendite kõrgeim varjupaik ning Tema kaitsest loobudes satuvad elusolendid materiaalse energia poolt eksitusse, kujutledes end omavat sõltumatut identiteeti. Sellisel moel, vastavalt enese mateeriaga samastamise erinevatele vormidele, unustavad elusolendid Kṛṣṇa. Kui selliselt eksitusse viidud inimesed jõuavad ometigi Kṛṣṇa teadvuse tasandile, siis asuvad nad, nagu seda kinnitatakse "Bhāgavatamis" (2.10.6), sellest hetkest vabanemise teel: muktir hitvānyathā-rūpaḿ svarūpeṇa vyavasthitiḥ. Vabanemine tähendab tagasiasumist oma algolemuslikku positsiooni Kṛṣṇa igavese teenrina (ehk jõudmist Kṛṣṇa teadvuse tasandile).

<<<<    >>>>