4. Peatükk: Transtsendentaalsed teadmised

Bhagavad-gītā nii nagu see on 4.21


nirāśīr yata-cittātmā
tyakta-sarva-parigrahaḥ
śārīraḿ kevalaḿ karma
kurvan nāpnoti kilbiṣam


nirāśīḥ — tulemusi ihaldamata; yata — kontrolli all hoitud; citta-ātmā — mõistus ja arukus; tyakta — loobudes; sarva — kõik; parigrahaḥ — omatava enese omandiks pidamine; śārīram — hinge kehas hoidmises; kevalam — ainult; karma — töö; kurvan — tehes; na — mitte kunagi; āpnoti — omandab; kilbiṣam — pattude tagajärjed.

TÕLGE

Selline arukas inimene tegutseb mõistust ja arukust täielikult kontrollides, öeldes lahti omanditundest enda vara suhtes ning tegutsedes ainult eluks hädavajaliku pärast. Sedasi toimides ei satu ta patuste tegude tagajärgede mõju alla.


SELGITUS

Kṛṣṇa teadvuses viibiv inimene ei oota oma tööst ei häid ega halbu tulemusi. Selline inimene kontrollib oma mõistust ja arukust täielikult. Ta teab, et kuna ta on Kõigekõrgema Jumala lahutamatu osake, siis rolli, mida ta terviku osana mängib, ei ole ta endale ise määranud, vaid läbi tema tegutseb Kõigekõrgem. Kui käsi end liigutab, siis ei liiguta see end omaenese tahtest, vaid kogu keha tahte kohaselt. Kṛṣṇa teadvuses viibiv inimene toimib alati vastavalt Kõrgeima soovidele, sest ta ei ihalda isiklikke meelelisi naudinguid. Ta toimib vaid masinaosana. Ja nii nagu masinaosa vajab töökorras olemiseks puhastamist ja õlitamist, peab ka Kṛṣṇa teadvuses viibiv inimene töötama, omandamaks enese alalhoiuks vajalikku, et olla võimeline teenima Jumalat transtsendentaalses armastuses. Sellist inimest ei mõjuta tema püüdluste tulemused, ükskõik, millised need ka oleksid. Sarnaselt loomale ei ole tal omanditunnet isegi oma keha suhtes. Loomade julmad omanikud tapavad tihtipeale neile kuuluvaid loomi ja loomad ei hakka neile vastu. Loomadel pole tegelikku sõltumatust. Kṛṣṇa teadvuses viibivale inimesele, kes on pidevalt hõivatud vaimse eneseteadvustamisega, ei jäägi aega end ekslikult mõne materiaalse objekti omanikuks tunnistada. Enese alalhoidmiseks pole tal vaja ebaausal viisil raha kokku ajada. Ning seetõttu ei saastu ta ka sellistest materiaalsetest pattudest. Ta on vaba oma kõikide tegude kõikidest järelmõjudest.

<<<<    >>>>