4. Peatükk: Transtsendentaalsed teadmised

Bhagavad-gītā nii nagu see on 4.10


vīta-rāga-bhaya-krodhā
man-mayā mām upāśritāḥ
bahavo jñāna-tapasā
pūtā mad-bhāvam āgatāḥ


vīta — vabanenud; rāga — kiindumus; bhaya — hirm; krodhāḥ — ja viha; mat-mayāḥ — täielikult Minus; mām — Minus; upāśritāḥ — viibides täielikult; bahavaḥ — mitmed; jñāna — teadmiste; tapasā — askeesi abil; pūtāḥ — olles puhastunud; mat-bhāvam — transtsendentaalse armastuse Minu vastu; āgatāḥ — saavutanud.

TÕLGE

Kiindumusest, hirmust ja vihast vabanenuna, täielikult Minusse süvenenult ning üksnes Minus varjupaika leides on paljud minevikus elanud isiksused Minust kõnelevate teadmiste abil puhastunud ning jõudnud sel viisil transtsendentaalse armastuseni Minu vastu.


SELGITUS

Nagu eespool kirjeldatud, on väga tugevate materiaalsete kiindumustega inimese jaoks Kõigekõrgema Absoluutse Tõe isiksusliku olemuse mõistmine väga raske. Inimesed, kes on kiindunud kehalisse elukäsitlusse, on valdavalt niivõrd süvenenud materialismi, et nende jaoks on peaaegu võimatu mõista seda, et Kõigekõrgem võib olla isiksus. Sellised materialistid ei suuda endale ettegi kujutada, et eksisteerib transtsendentaalne keha, mis on hävimatu, täis teadmisi ja igavest õndsust. Materialistlike kontseptsioonide kohaselt on keha häviv, täis teadmatust ning läbinisti haletsusväärne. Seepärast kujutavad inimesed Jumala isiksuslikust kujust kuuldes seda endale ette sellest samast kehalisest kontseptsioonist lähtudes. Kuna sellised materialistlikud inimesed peavad seda tohutu suurt materiaalset avaldumist kõigekõrgemaks, arvavad nad, et Kõigekõrgem on impersonaalne. Ning kuna nad on liigselt süvenenud materialistlikku elukäsitlusse, hirmutab neid mõte nende isiksuslikkuse säilimisest ka pärast vabanemist. Kui neile antakse teada, et ka vaimne elu on individuaalne ja personaalne, siis ehmuvad nad mõttest, et saavad taas isiksusteks, ning seetõttu eelistavad nad liitumist impersonaalse tühjusega. Tavaliselt võrdlevad nad elusolendeid mullikestega ookeani pinnal, mis peagi selle ookeaniga ühinevad. Selline on vaimse eksistentsi kõrgeim täiuslikkus, mida on võimalik saavutada olemata isiksus. See on hirmu täis elu, milles puuduvad täiuslikud teadmised vaimsest eksistentsist. Ning lisaks impersonalistidele on veel suur hulk inimesi, kes ei mõista vaimse eksistentsi olemust üldse. Olles suure hulga erinevate ja vastukäivate teooriate ning filosoofiliste spekulatsioonide poolt segadusse aetud, tekib neis üleüldine vastumeelsus või viha kõige suhtes ning nad järeldavad ekslikult, et kõrgeimat põhjust ei eksisteeri ning et kõik on lõppkokkuvõttes tühjus. Sellised inimesed viibivad haiglaslikus seisundis. Mõned inimesed omavad liiga tugevaid materiaalseid kiindumusi, et hoolida vaimsest elust, mõned soovivad saada üheks kõrgeima vaimse põhjusega ning mõned ei usu üldse midagi, sattudes lootusetusest kõikide vaimsete spekulatsioonide üle vaid raevu. See kategooria inimesi otsib endale varjupaika uimastavatest ainetest ning peab nende manustamisele järgnevaid hallutsinatsioone tihtipeale vaimseteks nägemusteks. Inimene peab vabanema materiaalse maailma kiindumuste igast kolmest tasandist: hoolimatusest vaimse elu vastu, hirmust vaimse personaalse identiteedi ees ning tühjuse filosoofiast, mis on tekkinud elus pettumisest. Vabanemaks nendest materialistliku elukäsitluse kolmest tasandist, tuleb usaldada end täielikult Jumala hoolde, järgides autoriteetse vaimse õpetaja juhendusi ning pühendumusliku elu praktikat ja reguleerivaid printsiipe. Pühendumusliku elu viimast tasandit nimetatakse bhāvaks ehk transtsendentaalseks armastuseks Jumala vastu.

"Bhakti-rasāmṛta-sindhus" (1.4.15-16) räägitakse pühendunud teenimise teadusest järgmist:



ādau śraddhā tataḥ sādhu-
sańgo 'tha bhajana-kriyā
tato 'nartha-nivṛttiḥ syāt
tato niṣṭhā rucis tataḥ


athāsaktis tato bhāvas
tataḥ premābhyudañcati
sādhakānām ayaḿ premṇaḥ
prādurbhāve bhavet kramaḥ


"Esmalt tuleb omada soovi vaimseks eneseteadvustamiseks. See viib inimese tasandile, millel ta püüab suhelda vaimses arengus edu saavutanud inimestega. Järgmisel tasandil saadakse pühitsus kõrgelt arenenud vaimselt õpetajalt, kelle juhendamise all alustab noor pühendunu pühendunud teenimise protsessi. Vaimse õpetaja juhenduste kohase pühendunud teenimise läbi vabaneb ta kõikidest materiaalsetest kiindumustest, saavutab häirimatuse vaimses eneseteadvustamises ning omandab isu kuulata Jumala Absoluutsest Isiksusest — Śrī Kṛṣṇast. Selle maitse tundmine viib inimese Kṛṣṇa teadvusse kiindumiseni, mis saavutab oma täiuse bhāva tasandil ehk tasandil, mis vahetult eelneb Jumala transtsendentaalsele armastamisele. Tõelist armastust Jumala vastu nimetatakse premaks; see on elu kõrgeima täiuslikkuse tasand."

Prema tasandil tegeleb inimene pidevalt Jumala teenimisega transtsendentaalses armastuses. Sedasi jõuab ta tõelise vaimse õpetaja juhendamise all pühendunud teenimise aeglase protsessi läbi kõrgeimale tasandile, vabanenuna kõikidest materiaalsetest kiindumustest, hirmust individuaalse vaimse identiteedi ees ning pettumusest, mis rajab teed tühjuse filosoofiale. Seejärel jõuab ta lõpuks Kõigekõrgema Jumala elupaika.

<<<<    >>>>