3. Peatükk: Karma–jooga

Bhagavad-gītā nii nagu see on 3.40


indriyāṇi mano buddhir
asyādhiṣṭhānam ucyate
etair vimohayaty eṣa
jñānam āvṛtya dehinam


indriyāṇi — meeled; manaḥ — mõistus; buddhiḥ — arukus; asya — selle iha; adhiṣṭhānam — pesitsuspaik; ucyate — nimetatakse; etaiḥ — kõigi nendega; vimohayati — ajab segadusse; eṣaḥ — see iha; jñānam — teadmised; āvṛtya — kattes; dehinam — kehastunu.

TÕLGE

Meeled, mõistus ja arukus on selle iha pesitsuspaigad. Nende läbi katab iha kinni elusolendi tegelikud teadmised ning ajab ta segadusse.


SELGITUS

Vaenlane on hõivanud tingimustest sõltuva hinge kehas mitmed strateegilised positsioonid ning seepärast annab Kṛṣṇa meile teada, millistes paikades vaenlane end peidab, et see, kes soovib seda vaenlast alistada, teaks tema asukohta. Mõistus on meelte kõikide tegevuste koordineerijaks ning seepärast, kuuldes meelte ihaldusobjektidest, täitub mõistus tavaliselt kõikvõimalike mõtetega võimalikest meelelistest naudingutest. Selle tulemusena muutuvad mõistus ja meeled iha pesitsuspaikadeks ning seejärel saab arukusest sellistele ihadele järeleandmise keskus. Arukus on aga vaimse hinge lähim naaber. Iha poolt vallutatud arukus sunnib vaimset hinge võtma omaks vale ego ja samastama end mateeriaga ning seeläbi mõistuse ja meeltega. Vaimne hing satub sõltuvusse materiaalsetest meelelistest naudingutest ning peab neid ekslikult tõeliseks õnneks. Seda, kuidas vaimne hing samastab end ekslikult mateeriaga, selgitatakse väga hästi "Śrīmad-Bhāgavatamis" (10.84.13):



yasyātma-buddhiḥ kuṇape tri-dhātuke
sva-dhīḥ kalatrādiṣu bhauma ijya-dhīḥ
yat-tīrtha-buddhiḥ salile na karhicij
janeṣv abhijñeṣu sa eva go-kharaḥ

"Inimene, kes samastab end oma kolmest elemendist koosneva materiaalse kehaga, kes peab oma keha järglasi enese sugulasteks, kes kummardab oma sünnimaad ning kes läheb pühadesse palverännakupaikadesse lihtsalt suplema selle asemel, et kohtuda sealsete transtsendentaalseid teadmisi omavate isiksustega, on võrdväärne eesli või lehmaga."

<<<<    >>>>