arjuna uvāca

atha kena prayukto 'yaḿ
pāpaḿ carati pūruṣaḥ
anicchann api vārṣṇeya
balād iva niyojitaḥ

arjunaḥ uvāca — Arjuna ütles; atha — siis; kena — mille poolt; prayuktaḥ — ajendatud; ayam — inimene; pāpam — pattu; carati — teeb; pūruṣaḥ — inimene; anicchan — ihaldamata; api — ehkki; vārṣṇeya — oo, Vṛṣṇi järglane; balāt — jõu abil; iva — justkui; niyojitaḥ — hõivatud.

TÕLGE

Arjuna küsis: Oo, Vṛṣṇi järglane, mis on selleks jõuks, mis tõukab inimest patustele tegudele isegi siis, kui ta tahab neid vältida?

SELGITUS

Oma algselt olemuselt on elusolend, olles Kõigekõrgema lahutamatu osake, vaimne ja materiaalsest saastast puhas ega allu seega ka materiaalse maailma pattudele. Ent puutudes kokku materiaalse loodusega, sooritab ta kõhklemata suurel hulgal patte, tehes seda mõnikord isegi omaenese tahte vastaselt. Seepärast on ka Arjuna küsimus Kṛṣṇale elusolendite väärastunud loomusest väga asjakohane. Ehkki elusolend ei soovi mõnikord patustada, sunnitakse teda ikkagi seda tegema. Patustele tegudele ei tõuka elusolendit ometigi mitte Ülihing tema südames; nende tegude ajendiks on üks teine põhjus, millest Jumal räägib järgmises värsis.

<<<< >>>>