Sellised kuningad nagu Janaka olid kõik vaimse eneseteadvustamiseni jõudnud hinged, mis tähendab, et nad ei olnud enam kohustatud täitma "Vedades" ette nähtud kohustusi. Sellest hoolimata täitsid nad kõiki ettekirjutatud kohustusi, et õpetada inimesi enese näite varal. Janaka oli Sītā isa ja Jumal Śrī Rāma äi. Olles suur Jumala pühendunu, asetses ta transtsendentaalsel tasandil, ent kuna ta oli Mithilā (Bihari provintsi alajaotus Indias) kuningas, oli ta kohustatud õpetama oma alluvaid ettekirjutatud kohustusi täitma. Jumal Kṛṣṇal ja Arjunal, Jumala igavesel sõbral, ei olnud mingit vajadust Kurukṣetra lahingusse astumiseks, kuid nad võitlesid, õpetamaks inimestele, et ka vägivalla rakendamine võib olla vajalik olukordades, kus väitlusest pole enam kasu. Enne Kurukṣetra lahingut tehti kõik võimalik, et sõda vältida, seda isegi Jumala Kõrgeima Isiksuse Enda poolt, kuid vastaspool jäi kindlaks otsusele sõtta astuda. Seega tuleb õiglase eesmärgi nimel astuda ka lahingusse. Ehkki Kṛṣṇa teadvuse tasandil viibival inimesel võib puududa igasugune huvi selle maailma vastu, tuleb tal ikkagi töötada, õpetamaks inimestele, kuidas elada ja tegutseda. Kṛṣṇa teadvuses viibivad suuri kogemusi omavad inimesed suudavad töötada nii, et teised hakkavad järgima nende eeskuju, nagu seda selgitatakse järgmises värsis.