Eelmises peatükis kirjeldas Jumala Kõrgeim Isiksus Śrī Kṛṣṇa väga üksikasjalikult hinge algset olemust, püüdes seeläbi päästa Oma lähedast sõpra Arjunat materiaalse kurbuse ookeanist. Ning meetod, mida Ta selleks soovitas, oli buddhi-jooga ehk Kṛṣṇa teadvus. Mõnikord peetakse Kṛṣṇa teadvust ekslikult tegevusetuseks ning Kṛṣṇa teadvust sedasi mõistvad inimesed eralduvad tihtipeale mõnda üksikusse paika, et seal Jumal Kṛṣṇa püha nime korrates saavutada täielik Kṛṣṇa teadvus. Kuid enne, kui inimene ei tunne põhjalikult Kṛṣṇa teadvuse filosoofiat, ei soovitata tal Kṛṣṇa püha nime kordamiseks üksikusse paika eralduda. Sel moel võidakse saavutada üksnes odavat, teadmatute pealtnägijate imetlust. Ka Arjuna pidas Kṛṣṇa teadvust ehk buddhi-joogat või arukuse abil vaimses teadmises arenemist millekski aktiivsest elust eemaldumise laadseks, mis seisneks pattude kahetsemises ning askeetlikus elus üksildases paigas. Teisisõnu tahtis ta lahingusse astumisest osavalt kõrvale põigelda, kasutades Kṛṣṇa teadvust kui ettekäänet. Kuid siira õpilasena asetas ta selle probleemi oma õpetaja ette, küsides Kṛṣṇalt, milline oleks õigeim toimimisviis. Vastusena selgitas Jumal Kṛṣṇa Arjunale üksikasjalikult karma-jooga ehk Kṛṣṇa teadvuses töötamise olemust käesolevas, kolmandas peatükis.