Ehkki tohutu ookean on alati vett täis, voolab sinna pidevalt, eriti vihmastel aastaaegadel vett juurde. Kuid ookean jääb sellegipoolest samaks, see ei lase end häirida ega tõuse üle oma kallaste. Sama kehtib ka kõrvalekaldumatult Kṛṣṇa teadvuses viibiva inimese kohta. Nii kaua kui elusolend omab materiaalset keha, ei lakka keha soovid meelelisteks naudinguteks. Pühendunu ei lase aga end nendest soovidest häirida, sest ta on alati täielikult rahuldatud. Kṛṣṇa teadvuses viibiv inimene ei vaja midagi, sest Jumal hoolitseb kõikide tema materiaalsete vajaduste rahuldamise eest. Seega on ta nagu ookean — iseeneses rahulduv. Temasse võivad voolata erinevad ihad, samamoodi nagu jõed voolavad ookeani, kuid ta on kindel oma tegevustes ning meeleliste naudingute soovid ei eksita teda vähimalgi määral. Kṛṣṇa teadvuses viibimise tundemärgiks ongi see, et inimesest on kadunud kalduvus meeli rahuldada, ehkki iseenesest soov materiaalseteks meelelisteks naudinguteks on endiselt olemas. Kuna pühendunu on rahuldatud Jumala transtsendentaalse armastusliku teenimise läbi, suudab ta jääda häirimatuks nagu ookean ning nautida täielikku rahu. Seevastu need, kes püüdlevad vabanemise poole, ja seda enam need, kes ihaldavad materiaalset edu, ei saavuta kunagi rahu. Enese heaolu nimel töötajad, lunastuseotsijad ja ka joogid, kes ihaldavad müstilisi võimeid, on õnnetud oma rahuldamata soovide tõttu. Kuid Kṛṣṇa teadvuses viibiv inimene on õnnelik Jumala teenimisest ning tal ei ole mingeid soove, mille rahuldamist ta ihaldaks. Õigupoolest ei ihka ta isegi mitte vabanemist nendest niinimetatud materiaalsetest köidikutest. Kṛṣṇa pühendunutel pole mingeid materiaalseid soove ning seetõttu viibivad nad täielikus rahus.