2. Peatükk: Gītā sisu kokkuvõte

Bhagavad-gītā nii nagu see on 2.7


kārpaṇya-doṣopahata-svabhāvaḥ
pṛcchāmi tvāḿ dharma-sammūḍha-cetāḥ
yac chreyaḥ syān niścitaḿ brūhi tan me
śiṣyas te 'haḿ śādhi māḿ tvāḿ prapannam


kārpaṇya — ihnuse; doṣa — nõrkuse läbi; upahata — olles vaevatud; sva-bhāvaḥ — iseloomustavad jooned; pṛcchāmi — ma küsin; tvām — Sinule; dharma — religioon; sammūḍha — hämmingus; cetāḥ — südames; yat — mis; śreyaḥ — läbinisti hea; syāt — võib olla; niścitam — usaldades; brūhi — räägi; tat — seda; me — mulle; śiṣyaḥ — õpilane; te — Sinu; aham — mina olen; śādhi — juhenda vaid; mām — mind; tvām — Sinule; prapannam — alistunud.

TÕLGE

Ma ei tea enam, mis on minu kohus, ning ihnurlike nõrkuste tagajärjel olen ma kaotanud igasuguse enesevalitsemise. Olles sellises olukorras, palun ma, et Sa ütleksid, milline toimimisviis oleks minu jaoks parim. Nüüd olen ma Sinu õpilane, Sinule alistunud hing. Palun juhenda mind.


SELGITUS

Juba looduse seaduste kohaselt on materiaalsete tegevuste terviklik süsteem igaühele segaduste allikaks. Me oleme segaduses igal oma sammul ning seetõttu peame me pöörduma autoriteetse vaimse õpetaja poole, kes oskab anda õigeid juhiseid elu eesmärgi saavutamiseks. Kõikides vedakirjanduse teostes soovitatakse pöörduda autoriteetse vaimse õpetaja poole, et vabaneda oma elus kõikidest segadustest, millesse me satume oma tahtest olenemata. See on nagu metsatulekahju, mis lõõmab ilma, et keegi oleks seda süüdanud. Samamoodi kerkivad maises elus meie ette pidevalt probleemid, mis meid segadusse ajavad, ilma et me neid probleeme sooviksime. Keegi ei soovi, et mets põleks, kuid ometigi see süttib, ning me satume segadusse. Seepärast soovitatakse vedakirjanduses elu probleemide lahendamiseks ning lunastuse teaduse mõistmiseks vastu võtta vaimne õpetaja, kes kuulub õpilasjärgnevusahelasse. Inimene, kellel on selline autoriteetne vaimne õpetaja, võib jõuda täiuslike teadmisteni. Seepärast tuleks võtta vastu vaimne õpetaja, mitte aga jäädagi materiaalse maailma segadusse. Selline on selle värsi sõnum.

Milline inimene viibib materiaalse maailma segaduses? See, kes ei mõista elu probleeme. "Bṛhad-āraṇyaka Upaniṣadis" (3.8.10) kirjeldatakse segaduses viibivat inimest järgmiselt: yo vā etad akṣaraḿ gārgy aviditvāsmāl lokāt praiti sa kṛpaṇaḥ. "Ihnurlik on see, kes inimkehas olles ei lahenda elu probleeme ning lahkub seega siit maailmast samamoodi kui kassid või koerad, mõistmata eneseteadvustamise kunsti." Sünd inimkehas on elusolendile parim võimalus elu probleemide lahendamiseks ning see, kes seda võimalust õieti ära ei kasuta, on kahtlemata ihnur. Samas eksisteerivad ka brāhmaṇad ehk need, kes on piisavalt arukad, et osata kasutada seda inimkehas saadud sündi elu probleemide lahendamiseks. Ya etad akṣaraḿ gārgi viditvāsmāl lokāt praiti sa brāhmaṇaḥ.

Kṛpaṇad ehk ihnurlikud inimesed raiskavad üleliia aega oma kiindumustele perekonna, ühiskonna, riigi jms vastu. Kehalise elukäsitluse tõttu on inimesed tihti kiindunud perekonnaellu, oma naisesse, lastesse ja suguvõsa teistesse liikmetesse. Kṛpaṇa arvab, et suudab kaitsta oma perekonna liikmeid surma eest; või loodab, et tema perekond või ühiskond suudavad teda surma küüsist päästa. Selline kiindumus oma perekonda esineb ka madalamatel loomadel, kes samamoodi hoolitsevad oma laste eest. Olles aga arukas, mõistis Arjuna, et tema segaduse põhjustajaks oligi tugev kiindumus oma suguvõsa liikmetesse ning soov neid surmast päästa. Ehkki ta mõistis, et tema kohuseks on võitlusse astuda, ei suutnud ta ihnurlike nõrkuste tagajärjel oma kohust täita. Seepärast pöördubki ta Jumal Kṛṣṇa, kõrgeima vaimse õpetaja poole palvega langetada lõplik otsus. Ta pakub end ise Kṛṣṇale õpilaseks. Ta tahab lõpetada sõbralikud vestlused. Vestlused õpetaja ja õpilase vahel on tõsised ning nüüd tahab Arjuna autoriteetse vaimse õpetajaga väga tõsiselt rääkida. Kṛṣṇa on seega "Bhagavad-gītā" teaduse algne vaimne õpetaja ning Arjuna on esimene seda teadust vastu võttev õpilane. Sellest, kuidas Arjuna "Bhagavad-gītāt" mõistis, räägitakse "Gītās" endas. Ja ometigi väidavad rumalad ilmalikud õpetlased, et alistuda tuleb mitte Kṛṣṇale kui isiksusele, vaid Kṛṣṇa "hingele". Kuid Kṛṣṇa välisel ja sisemisel olemusel pole mingit vahet. Ning see, kes seda mõista ei suuda, on suurim rumalpea ning tema üritus "Bhagavad-gītāt" mõista on asjatu.

<<<<    >>>>