2. Peatükk: Gītā sisu kokkuvõte

Bhagavad-gītā nii nagu see on 2.64


rāga-dveṣa-vimuktais tu
viṣayān indriyaiś caran
ātma-vaśyair vidheyātmā
prasādam adhigacchati


rāga — kiindumus; dveṣa — ja loobumus; vimuktaiḥ — selle poolt, kes on saanud vabaks; tu — aga; viṣayān — meelte ihaldusobjekte; indriyaiḥ — meelte poolt; caran — toimet avaldades; ātma-vaśyaiḥ — oma kontrolli all; vidheya-ātmā — see, kes järgib reguleeritud vabadust; prasādam — Jumala armulikkuse; adhigacchati — saavutab.

TÕLGE

Sellele inimesele aga, kes ei oma ei kiindumusi ega vastumeelsusi ning kes on võimeline kontrollima oma meeli vabaduse reguleerivate printsiipide abil, saab osaks Jumala täielik armulikkus.


SELGITUS

Nagu juba eespool selgitatud, võidakse teatud kunstlike vahendite abil saavutada väliselt kontroll oma meelte üle, kuid nii kaua kui inimene ei rakenda oma meeli Jumala transtsendentaalsesse teenimisse, on langemine paratamatu. Ehkki kellelegi võib näida, et täies Kṛṣṇa teadvuses viibiv inimene tegutseb meelelisel tasandil, ei oma ta oma teadvuse tasandi tõttu meeleliste tegevuste suhtes mingeid kiindumusi. Kṛṣṇa teadvuses viibiva inimese ainsaks sihiks on Kṛṣṇa rahuldamine ning muu teda ei huvita. Seepärast on ta nii kõikide kiindumuste kui ka vastumeelsuste suhtes transtsendentaalne. Kui Kṛṣṇa seda soovib, on pühendunu valmis sooritama tegevusi, mida ta muidu peaks ebameeldivaiks ning kui Kṛṣṇa seda ei soovi, ei tee pühendunu midagi, mida ta oleks tavapäraselt enese meeleliseks rahuldamiseks teinud. Kuna pühendunu toimib ainult Kṛṣṇa juhenduste kohaselt, suudab ta kontrollida, milliseid tegevusi sooritada ja milliseid mitte. Kṛṣṇa teadvus on Jumala põhjendamatu armulikkus, mis võib saada pühendunule osaks tema meelelistest kiindumustest hoolimata.

<<<<    >>>>