2. Peatükk: Gītā sisu kokkuvõte

Bhagavad-gītā nii nagu see on 2.61


tāni sarvāṇi saḿyamya
yukta āsīta mat-paraḥ
vaśe hi yasyendriyāṇi
tasya prajñā pratiṣṭhitā


tāni — neid meeli; sarvāṇi — kõiki; saḿyamya — kontrolli all hoides; yuktaḥ — hõivatud; āsīta — peaksid asetsema; mat-paraḥ — suhetes Minuga; vaśe — täieliku kontrolli all; hi — kindlasti; yasya — see, kelle; indriyāṇi — meeled; tasya — tema; prajñā — teadvus; pratiṣṭhitā — kinnistunud.

TÕLGE

See, kes talitseb oma meeli, hoides neid täieliku kontrolli all, ja keskendab oma teadvuse Minule, on häirimatu arukusega inimene.


SELGITUS

Selles värsis selgitatakse meile otseselt, et jooga täiuslikkuse kõrgeim tasand on Kṛṣṇa teadvus. Viibimata Kṛṣṇa teadvuses, pole ühelgi moel võimalik oma meeli kontrollida. Nagu eespool mainitud, tekkis suurel targal Durvāsā Munil kord tüli Mahārāja Ambarīṣaga ning Durvāsā Muni, tundes oma uhkust solvatuna, vihastas asjatult ega suutnud seetõttu oma meeli enam kontrollida. Samas aga kuningas, kes polnud küll nii võimas joogi kui Durvāsā Muni, oli Jumala pühendunu ning kannatas rahumeelselt suure targa ülekohtu ära ja osutus seeläbi lõppkokkuvõttes võitjaks pooleks. Mahārāja Ambarīṣa suutis kontrollida oma meeli, kuna ta omas järgnevaid omadusi, millest räägitakse "Śrīmad-Bhāgavatamis" (9.4.18-20):



sa vai manaḥ kṛṣṇa-pādāravindayor
vacāḿsi vaikuṇṭha-guṇānuvarṇane
karau harer mandira-mārjanādiṣu
śrutiḿ cakārācyuta-sat-kathodaye


mukunda-lińgālaya-darśane dṛśau
tad-bhṛtya-gātra-sparśe 'ńga-sańgamam
ghrāṇaḿ ca tat-pāda-saroja-saurabhe
śrīmat-tulasyā rasanāḿ tad-arpite


pādau hareḥ kṣetra-padānusarpaṇe
śiro hṛṣīkeśa-padābhivandane
kāmaḿ ca dāsye na tu kāma-kāmyayā
yathottamaśloka-janāśrayā ratiḥ


"Kuningas Ambarīṣa keskendas oma mõistuse Jumal Kṛṣṇa lootosjalgadele; tema sõnad kirjeldasid Jumala elupaika; tema käed puhastasid Jumala templit; tema kõrvad kuulasid lugusid Jumala mängudest; tema silmad vaatlesid Jumala kuju; tema keha puudutas teise pühendunu keha; tema ninasõõrmed tundsid Jumala lootosjalgadele pakutud lillede lõhna; tema keel maitses Jumalale pakutud tulasī lehti; tema jalad kandsid teda pühasse paika, kus asus Jumala tempel; tema pea kummardas Jumala ees ning tema ainsaks sooviks oli täita Jumala soove. Kõik need omadused tegid temast Jumala mat-para pühendunu."

Olulisim sõna selles värsis on mat-para. Seda, kuidas saada mat-para pühendunuks, näitas meile oma eluga Mahārāja Ambarīṣa. Śrīla Baladeva Vidyābhūṣaṇa, kes oli suur õpetlane ja ācārya mat-para ahelas, lausub: mad-bhakti-prabhāvena sarvendriya-vijaya-pūrvikā svātma-dṛṣṭiḥ sulabheti bhāvaḥ. "Täielikku kontrolli meelte üle on võimalik saavutada ainult Kṛṣṇa pühendunud teenimise jõul." Tihtipeale tuuakse sel teemal võrdluseks näide tulest: "Nii nagu ruumis puhkenud tuli põletab selles kõik tuhaks, põletab Jumal Viṣṇu, kes asetseb joogi südames, seal tuhaks kõik ebapuhtused." Ka "Yoga-sūtra" soovitab meil suunata oma meditatsioon Viṣṇule, mitte tühjusele. Niinimetatud joogid, kelle meditatsioon on suunatud millelegi, mis ei asetse Viṣṇu tasandil, raiskavad vaid kasutult oma aega mingi pettekujutelma otsinguil. Me peame viibima Kṛṣṇa teadvuses, olema pühendunud Jumala Isiksusele. See on tõelise jooga eesmärk.

<<<<    >>>>