Ehkki võitlemine on kṣatriyate kohus, ei teadnud Arjuna kas tal oleks õigem võidelda, riskides põhjustada soovimatut vägivalda, või peaks ta lahingust loobuma ja elama oma ülejäänud elu kerjates. Kui ta vaenlast ei alista, jääb kerjamine talle ainsaks enese ülalpidamise võimaluseks. Samuti ei olnud ta kindel oma võidus, kuna võiduni olid võimelised jõudma mõlemad pooled. Ja isegi siis, kui võit oleks olnud nende poolel (nende lahingusse astumine oli ju põhjendatud), oleks tal ilma Dhṛtarāṣṭra poegadeta väga raske olnud edasi elada. Sedasi oleks ka võit olnud tema poolele omamoodi kaotus. Kõik need arutlused kinnitavad, et Arjuna ei olnud mitte üksnes suur Jumala pühendunu, vaid omas ka rohkeid teadmisi ning täielikku kontrolli oma mõistuse ja meelte üle. Tema soov elada kerjates, ehkki ta oli sündinud kuninglikus perekonnas, on veel üks märk tema loobumuslikkusest. Nagu need omadused ja usk Śrī Kṛṣṇa, tema vaimse õpetaja sõnadesse näitavad, oli ta igas suhtes vooruslik inimene. Järelikult oli Arjuna vabanemiseks valmis. Enne kui meeled ei asu inimese kontrolli all, pole tal mingit võimalust jõuda teadmiste tasandile ning ilma teadmiste ja pühendumuseta ei saa keegi saavutada vabanemist. Arjunal olid lisaks tohututele materiaalsetele võimetele olemas ka kõik eespool nimetatud omadused.