"Bhāgavatam" kinnitab, et iga inimene, kes viibib täielikult Kṛṣṇa teadvuses, olles pidevalt hõivatud Jumala pühendunud teenimisega, omab kõikide suurte tarkade kõige paremaid omadusi, samas kui inimene, kes ei asetse nii kõrgel transtsendentaalsel tasandil ei oma neid häid omadusi, sest ta püüab leida vastuseid omaenese mõttespekulatsioonide läbi. Seepärast öeldakse siin täpselt, et tuleb loobuda kõikidest meelelistest ihadest, mida on tekitanud mõttespekulatsioonid. Kunstlikult pole võimalik sellistest ihadest lahti öelda, ent kui inimene tegutseb Kṛṣṇa teadvuses, siis vaibuvad kõik sellised meelelised soovid iseenesest, ilma et selleks oleks vaja teha eraldi jõupingutusi. Seepärast tuleb hetkegi kahtlemata rakendada end Kṛṣṇa teadvuse arendamisse, sest pühendunud teenimine aitab inimesel jõuda kohe transtsendentaalse teadvuse tasandile. Kõrgelt arenenud hing, kes on teadvustanud end Kõigekõrgema Jumala igavese teenrina, ei vaja enese rahuldamiseks midagi välist. Selline transtsendentaalsel tasandil viibiv inimene ei oma meelelisi soove, mis on omased kitsarinnalistele materialistidele. Selline inimene on alati õnnelik, sest ta asub oma loomulikus positsioonis Kõigekõrgema Jumala igavese teenrina.