2. Peatükk: Gītā sisu kokkuvõte

Bhagavad-gītā nii nagu see on 2.10


tam uvāca hṛṣīkeśaḥ
prahasann iva bhārata
senayor ubhayor madhye
viṣīdantam idaḿ vacaḥ


tam — talle; uvāca — ütles; hṛṣīkeśaḥ — meelte valitseja, Kṛṣṇa; prahasan — naeratades; iva — nõndaviisi; bhārata — oo, Dhṛtarāṣṭra, Bharata järglane; senayoḥ — armeede; ubhayoḥ — mõlema poole; madhye — vahel; viṣīdantam — kurvastavale; idam — järgmised; vacaḥ — sõnad.

TÕLGE

Ning siis, oo, Bharata järglane, lausus Kṛṣṇa naeratades kahe armee vahel seistes murest murtud Arjunale järgmised sõnad.


SELGITUS

Vestlus kahe lähedase sõbra, Hṛṣīkeśa ja Guḍākeśa vahel jätkus. Sõpradena asusid nad mõlemad ühel ja samal tasandil, kuid omaenese soovil sai ühest neist teise õpilane. Kṛṣṇa naerataski põhjusel, et Tema sõber oli otsustanud saada Tema õpilaseks. Iseenesest on Jumal alati kõigist kõrgemalseisev ning kõigi valitseja, kuid pühendunu soovil on Ta ometigi nõus olema talle kas sõber, poeg või kallim. Kui aga Temaga sooviti suhelda kui õpetajaga, omandas Ta kohe õpetaja rolli ning rääkis Oma õpilasega täie tõsidusega, nii nagu sellele positsioonile kohane. Nagu ilmneb, toimus see vestlus õpetaja ja õpilase vahel mõlema armee juuresolekul, nii et nende vestlusest võisid kasu saada kõik kohalolnud. Seega pole "Bhagavad-gītā" vestlused suunatud ühelegi konkreetsele isikule, ühiskonnale või riigile, vaid kõigile elusolendeile, ning nii sõbrad kui ka vaenlased omavad võrdseid õigusi nende kuulmiseks.

<<<<    >>>>