2. Peatükk: Gītā sisu kokkuvõte

Bhagavad-gītā nii nagu see on 2.1


sañjaya uvāca

taḿ tathā kṛpayāviṣṭam
aśru-pūrṇākulekṣaṇam
viṣīdantam idaḿ vākyam
uvāca madhusūdanaḥ


sañjayaḥ uvāca — Sañjaya ütles; tam — Arjunale; tathā — sel viisil; kṛpayā — kaastundest; āviṣṭam — vallatud; aśru-pūrṇa-ākula — täis pisaraid; īkṣaṇam — silmad; viṣīdantam — kurtes; idam — need; vākyam — sõnad; uvāca — ütles; madhu-sūdanaḥ — Madhu tapja.

TÕLGE

Sañjaya ütles: Nähes Arjunat sügavast kaastundest vallatuna, masendatuna ja pisarad silmis, lausus Madhusūdana, Kṛṣṇa, järgmised sõnad.


SELGITUS

Materiaalne kaastunne, kurbus ja pisarad on märk sellest, et me ei ole endale teadvustatud oma tegelikku olemust. Eneseteadvustamine tähendab kaastunnet igavese hinge vastu. Selles värsis on oluline nime Madhusūdana kasutamine. Jumal Kṛṣṇa oli tapnud deemon Madhu ning nüüd soovis Arjuna, et Kṛṣṇa hävitaks selle mõistmatuse deemoni, mis oli Arjunast tema kohuste täitmise juures võitu saanud. Tavaliselt ei mõisteta, millele kaasa tunda. Kui keegi ütleks, et tal on kahju uppuva inimese riietest, peetaks seda ütlust absurdseks. Kuid teadmatuse ookeani kukkunud inimest ei saa päästa lihtsalt tema välist kesta, jämedakoelist materiaalset keha päästes. Inimest, kes ei ole sellest teadlik ning kes hädaldab välise kesta pärast, nimetatakse śūdraks ehk asjatult hädaldajaks. Arjuna oli kṣatriya ning temalt oodati teistsugust käitumist. Jumal Kṛṣṇa võimuses on aga rahustada teadmatusest hädaldavat inimest, seepärast lauliski Kṛṣṇa Arjunale "Bhagavad-gītā". Käesolev peatükk juhendab meid eneseteadvustamise teel, uurides ning analüüsides materiaalset keha ja vaimset hinge vastavalt kõrgeima autoriteedi Jumal Śrī Kṛṣṇa selgitustele. Vaimse eneseteadvustamiseni jõudmine on võimalik nende jaoks, kes tegutsevad ilma igasuguse kiindumuseta oma töö viljadesse ning kes mõistavad oma tõelise "mina" igavikulisust.

<<<<    >>>>