BG 2.1: Sañjaya ütles: Nähes Arjunat sügavast kaastundest vallatuna,
masendatuna ja pisarad silmis, lausus Madhusūdana, Kṛṣṇa, järgmised sõnad.
BG 2.2: Jumala Kõrgeim Isiksus ütles: Mu kallis Arjuna, kuidas on need
ebapuhtad mõtted küll sinu üle võimust saanud? Säärane käitumine pole kohane
inimesele, kes teab elu väärtust. Sellised mõtted ei juhi sind mitte
kõrgematele planeetidele, vaid halba kuulsusse.
BG 2.3: Oo, Pṛthā poeg, ära anna järele sellele mandumiseni viivale
jõuetusele. Selline käitumine pole sulle kohane. Unusta need tähtsusetud
südamevaevad ning tõuse üles, oo, vaenlaste nuhtleja.
BG 2.4: Arjuna ütles: Oo, vaenlaste hävitaja, oo, Madhu tapja, kuidas
saan ma lasta oma nooli selliste inimeste nagu Bhīṣma ja Droṇa pihta, kes
väärivad minu sügavat austust ja lugupidamist?
BG 2.5: Parem elada siin maailmas kerjates, kui elada nende suurte
hingede elude arvel, kes on olnud minu õpetajaiks. Ehkki nad ihaldavad maiseid
rikkusi, on nad siiski minust kõrgemal seisvad. Kui nad tappa, määrdub verega
kõik, mida me naudime.
BG 2.6: Samuti ei tea me, mis oleks parem — kas see, kui meie
alistame neid või nemad meid. Kui me tapame Dhṛtarāṣṭra pojad, peaks meil
pärast seda olema ükskõik, kas elada või surra. Ja ometigi seisavad nad praegu
meie ees lahinguväljal.
BG 2.7: Ma ei tea enam, mis on minu kohus, ning ihnurlike nõrkuste
tagajärjel olen ma kaotanud igasuguse enesevalitsemise. Olles sellises
olukorras, palun ma, et Sa ütleksid, milline toimimisviis oleks minu jaoks
parim. Nüüd olen ma Sinu õpilane, Sinule alistunud hing. Palun juhenda mind.
BG 2.8: Ma ei suuda enam leida mingeid vahendeid ajamaks minema seda
ängistust, mis mu meelte üle võimust on võtnud. Ma pole võimeline hajutama seda
ka siis, kui ma võidaksin endale vaenlasteta ja õitsva kuningriigi ning
omandaksin pooljumalatega võrdväärse võimu.
BG 2.9: Sañjaya ütles: Olles lausunud need sõnad, ütles Arjuna,
vaenlaste nuhtleja, Kṛṣṇale: "Govinda, ma ei hakka võitlema," ning vaikis
seejärel.
BG 2.10: Ning siis, oo, Bharata järglane, lausus Kṛṣṇa naeratades kahe
armee vahel seistes murest murtud Arjunale järgmised sõnad.
BG 2.11: Jumala Kõrgeim Isiksus ütles: Rääkides tarku sõnu, leinad sa
taga seda, mis pole väärt kurvastamist. Need, kes on targad, ei kurvasta ei
elavate ega surnute üle.
BG 2.12: Pole kunagi olnud aega, mil poleks eksisteerinud Mind, sind või
kõiki neid kuningaid, ning ka tulevikus ei saabu kunagi aega, mil keegi meist
lakkaks olemast.
BG 2.13: Nii nagu kehas viibiv hing kandub üle lapsest noorukisse,
noorukist täiskasvanusse ja täiskasvanust vanurisse, kannab ta end peale surma
üle teise kehasse. Oma vaimset olemust teadvustanud inimene end sellisest
muutusest segadusse viia ei lase.
BG 2.14: Oo, Kuntī poeg! Õnne ja ebaõnne ajutised ilmingud ning nende
möödumine aja jooksul sarnanevad talve ja suve vaheldumisele. Need tulenevad
meelelisest tajumusest, oo, Bharata järglane, ning inimene peab õppima neid
taluma oma meelerahu häirimata.
BG 2.15: Oo, parim inimeste seas [Arjuna]! See, kes ei lase end häirida
ei õnnest ega ebaõnnest ning kes ei kaota kunagi oma meelerahu, on kahtlemata
väärt vabanemist.
BG 2.16: Need, kes näevad tõde, on jõudnud järeldusele, et
mitteeksisteeriv [materiaalne keha] pole püsiv ning et igavene [hing] ei muutu.
Sellisele järeldusele on nad jõudnud mõlema olemust uurides.
BG 2.17: Tea, et see, kes läbib kogu keha, on hävitamatu. Keegi ei suuda
hävitada surematut hinge.
BG 2.18: Hävitamatu, mõõtmatu ja igavese elusolendi materiaalne keha
kohtab kord niikuinii oma lõppu, seepärast võitle, oo, Bharata järglane!
BG 2.19: Ei see, kes arvab, et elusolend suudab tappa, ega ka see, kes
peab elusolendit tapetavaks, ei oma teadmisi, sest hing ei saa tappa ega olla
tapetud.
BG 2.20: Hinge jaoks ei eksisteeri sündi ega surma. Ta ei ole kunagi
sündinud, ta ei sünni ega saa kunagi sündima. Ta on algne, sündimatu, igavene
ja alati eksisteeriv. Keha surres jääb hing ikka elama.
BG 2.21: Oo, Pārtha, kuidas saab inimene, kes teab, et hing on
hävitamatu, igavene, sündimatu ja muutumatu, kedagi tappa või sundida kedagi
tapma?
BG 2.22: Samamoodi nagu inimene paneb selga uued rõivad, loobudes
vanadest, võtab hing omaks uued materiaalsed kehad, loobudes vanadest ning
kasututest.
BG 2.23: Hinge ei saa kunagi põletada tules, teha märjaks vees,
kuivatada tuules ega tükeldada ühegi relvaga.
BG 2.24: See individuaalne hing on purustamatu ja sulatamatu ning teda
pole võimalik ei põletada ega kuivatada. Ta on igavene, muudetamatu ja
liigutamatu, ta viibib kõikjal ja jääb igavesti samaks .
BG 2.25: Öeldakse, et hing on nähtamatu, käsitlematu ja muudetamatu.
Seda teades ei tohiks sa keha pärast kurvastada.
BG 2.26: Ja isegi siis, oo, tugevakäeline, kui sa arvad, et hing [või
elu tunnused] sünnib alati ja sureb igavesti, pole sul ikkagi põhjust
muretsemiseks.
BG 2.27: See, kes on sündinud, peab kindlasti ka surema ning surmale
järgneb kahtlemata uus sünd. See on vältimatu ning seepärast ei tohiks sa oma
kohustuste täitmise pärast muretseda.
BG 2.28: Kõik loodud eluvormid on algul mitteavaldunud seisundis,
avaldunud oma vahepealses seisundis, ning taas mitteavaldunud pärast nende
hävitamist. Milleks siis nende pärast kurvastada?
BG 2.29: Mõned vaatavad hinge kui imepärast, mõned kirjeldavad teda
imepärasena. Mõned kuulevad temast kui imepärasest, samal ajal kui teised,
isegi temast kuuldes, ei suuda tema olemust vähimalgi määral mõista.
BG 2.30: Oo, Bharata järglane, tea, et seda, kes viibib kehas, ei saa
iial surmata. Seepärast ära vaeva oma südant ühegi elusolendi pärast.
BG 2.31: Arvestades sinu kohustusi kṣatriyana, peaksid sa teadma, et
sinu jaoks pole paremat tegevust kui religioossete printsiipide nimel
võitlemine ning seega pole sul vähimatki põhjust kõhkluseks.
BG 2.32: Oo, Pārtha, õnnelikud on kṣatriyad, kellele sellised
lahinguvõimalused tulevad kätte palumata, avades neile taevalike planeetide
uksed.
BG 2.33: Kui sa aga ei täida oma religioosset kohustust ning ei võitle,
sooritad sa oma kohustuste eiramise läbi kahtlemata patuse teo ning kaotad sel
moel võitleja maine.
BG 2.34: Inimesed jäävad igavesti rääkima sinust kui autust inimesest,
lugupeetud inimese jaoks aga on halb kuulsus hullem kui surm.
BG 2.35: Suured väejuhid, kes on seni sinu nime ja kuulsust kõrgelt
hinnanud, mõtleksid, et sa lahkusid lahinguväljalt vaid hirmu tõttu, ning
hakkaksid sind seetõttu tähtsusetuks pidama.
BG 2.36: Sinu vaenlased hakkavad sind paljude halvustavate sõnadega
kirjeldama ning sinu võimetust põlastama. Mis võiks sulle veel rohkem valu
tekitada?
BG 2.37: Oo, Kuntī poeg, sa kas hukkud lahinguväljal ja jõuad
taevalikele planeetidele või alistad vastase ja saad nautida maist kuningriiki.
Seepärast, tõuse üles täies otsusekindluses ja võitle!
BG 2.38: Sa võitle vaid võitlemise pärast, mõtlemata õnnele või
kannatustele, kasule või kahjule, võidule või kaotusele — sedasi ei lange
sa kunagi pattu.
BG 2.39: Seni andsin Ma sulle teadmisi keha ja hinge analüüsides. Nüüd
aga kuula, kuidas Ma selgitan neid rääkides tööst, mis ei too endaga karmalisi
tagajärgi. Oo, Pṛthā poeg, tegutsedes nende teadmiste kohaselt võid sa
vabastada end tegevuste järelmõjude köidikuist.
BG 2.40: Nendes püüdlustes ei kohata ei kaotust ega kahju ning
väikseimgi edasiliikumine sellel teel võib kaitsta inimest hirmsaimategi ohtude
eest.
BG 2.41: Need, kes käivad seda teed, on kindlad oma eesmärgis ning neil
on ainult üks siht. Oo, Kurude armastatud laps, mitmeharuline on nende arukus,
kes kõhklevad.
BG 2.42-43: Väheste teadmistega inimesed on võlutud "Vedade" ilusatest
sõnadest, mis soovitavad mitmesuguseid karmalisi tegevusi taevalikele
planeetidele tõusmise nimel, mille tulemuseks on hea sünd, võim ja muu selline.
Ihaldades meelelisi naudinguid ja külluslikku elu, väidavad nad, et midagi
kõrgemat ei eksisteeri.
BG 2.44: Need inimesed, kes on liialt tugevalt meelelistesse
naudingutesse ja materiaalsesse küllusesse kiindunud ning keda need segadusse
ajavad, pole suutelised oma mõistusega vastu võtma resoluutset otsust
Kõigekõrgema Jumala pühendunud teenimise kasuks.
BG 2.45: "Vedades" käsitletakse peamiselt materiaalse looduse kolme
guṇat. Oo, Arjuna, saa kõigi nende kolme guṇa suhtes transtsendentaalseks ja
vabane kõikidest kahesustest ja muredest saavutuste ja kindlustunde pärast.
Keskendu oma tõelisele "minale".
BG 2.46: Väikesel kaevul ei saa olla otstarvet, mida ei rahuldaks suur
veekogu. Samamoodi saavutab kõik "Vedade" eesmärgid see, kes teab nende
lõppeesmärki.
BG 2.47: Sul on õigus täita oma ettekirjutatud kohustusi, kuid nende
tegevuste viljad ei kuulu sulle. Ära kunagi pea ennast oma tegevuste
resultaatide põhjustajaks ja ära kaldu kunagi kõrvale oma kohustuste
täitmisest.
BG 2.48: Oo, Arjuna, täida oma kohuseid täie meelekindlusega, loobudes
kiindumusest edusse või kaotusesse. Sellist meelerahu nimetatakse joogaks.
BG 2.49: Oo, Dhanañjaya, hoia kõik häbiväärsed tegevused endast
pühendunud teenimise abil kaugel eemal ning alistu sellise teadvusega Jumalale.
Vaid ihnurid soovivad nautida oma tegevuse vilju.
BG 2.50: Jumala pühendunud teenimisega hõivatud inimene vabastab end
juba selles elus oma varasemate halbade ning heade tegude järelmõjudest.
Seepärast püüdle jooga poole, mis on kõikidest tegevustest kõrgeim kunst.
BG 2.51: Hõivates end sedasi Jumala pühendunud teenimisse, vabastavad
suured targad või pühendunud end oma materiaalses maailmas sooritatud tegude
tagajärgedest. Sel viisil vabanevad nad sünni ja surma ringkäigust ning jõuavad
kõikidest kannatustest kõrgemal asuvale tasandile [tagasi Jumala juurde].
BG 2.52: Kui su arukus on pääsenud välja pettekujutelmade paksust
metsast, muutud sa ükskõikseks kõige selle suhtes, mida sa oled varem kuulnud
ja kõige selle suhtes, mida sa tulevikus kuuled.
BG 2.53: Kui su mõistus ei ole enam häiritud "Vedade" ilukõnest ning kui
see on kinnistunud sinu tegeliku vaimse olemuse teadvustamise tasandil, siis
saavutad sa jumaliku teadvuse.
BG 2.54: Arjuna küsis: Oo, Kṛṣṇa, mis on märgiks sellest, et inimese
teadvus on keskendunud transtsendentsusele? Kuidas ta räägib ja millist keelt
ta kasutab? Kuidas ta istub ning kuidas kõnnib?
BG 2.55: Jumala Kõrgeim Isiksus vastas: Oo, Pārtha, kui inimene loobub
kõikidest meeleliste naudingute soovidest, mida tekitavad mõttespekulatsioonid,
ning kui tema mõistus on puhastunud ning leiab rahuldust üksnes oma vaimse
"mina" läbi, siis võib öelda, et ta viibib puhta transtsendentaalse teadvuse
tasandil.
BG 2.56: Häirimatu mõistusega targaks nimetatakse seda, kes ei lase end
häirida ei keset kolme liiki kannatusi ega suurt õnne ning kes on vaba
kiindumustest, hirmust ja vihast.
BG 2.57: See, kes ei lase end mõjutada sellest heast ja halvast, mis
talle materiaalses maailmas osaks võib langeda, kes ei põlasta ühte ega teist,
omab kindlalt täiuslikke teadmisi.
BG 2.58: See, kes suudab lahutada oma meeled meelte ihaldusobjektidest,
samamoodi nagu kilpkonn tõmbab oma jäsemed kilbi sisse, on kindlalt omandanud
täiusliku teadvuse.
BG 2.59: Ehkki kehastunud hing võib hoiduda meelelistest naudingutest,
jääb kiindumus naudinguobjektidesse meeltele omaseks. Kogedes aga kõrgemat
naudingut, unustab ta varasemad ning omandab vastava teadvuse tasandi.
BG 2.60: Oo, Arjuna, meeled on nii tugevad ja rahutud, et kannavad
vägisi minema ka selge otsustusvõimega inimese mõistuse, kuigi ta püüab meelte
üle kontrolli saavutada.
BG 2.61: See, kes talitseb oma meeli, hoides neid täieliku kontrolli
all, ja keskendab oma teadvuse Minule, on häirimatu arukusega inimene.
BG 2.62: Meelte ihaldusobjekte vaadeldes areneb inimesel nende vastu
kiindumus, sellest kiindumusest sünnib iha ning ihast tõuseb raev.
BG 2.63: Vihast sünnib täielik illusioon ning illusiooni tagajärjel
tekib mälus segadus. Kui mälus on tekkinud segadus, kaob arukus ning kui
elusolend on kaotanud oma arukuse, langeb ta taas materiaalse maailma
ookeani.
BG 2.64: Sellele inimesele aga, kes ei oma ei kiindumusi ega
vastumeelsusi ning kes on võimeline kontrollima oma meeli vabaduse
reguleerivate printsiipide abil, saab osaks Jumala täielik armulikkus.
BG 2.65: Sel viisil [Kṛṣṇa teadvuses] rahuldust leidnud inimese jaoks ei
eksisteeri enam materiaalse eksistentsi kolme liiki kannatusi. Sellises
rahuldatud teadvuses muutub inimese arukus peagi kõigutamatuks.
BG 2.66: See, kes ei ole seotud Kõigekõrgemaga [Kṛṣṇa teadvuses], ei saa
omada ei transtsendentaalset arukust ega häirimatut mõistust, ilma milleta pole
võimalik rahu saavutamine. Ning kuidas saab rääkida õnnest inimese puhul, kes
ei ole saavutanud rahu?
BG 2.67: Nii nagu tugev tuul kannab kaldast eemale paadi, suudab kasvõi
üksainus ekslevatest meeltest, millele mõistus keskendub, minema kanda inimese
arukuse.
BG 2.68: Seepärast, oo, tugevakäeline, omab häirimatut arukust
kahtlemata see, kes hoiab oma meeled lahus nende naudingu objektidest.
BG 2.69: See, mis on öö kõigile elusolendeile, on ärkamise aeg end
kontrolliva inimese jaoks; ning kõikide elusolendite ärkamise aeg on öö endasse
süvenenud targale.
BG 2.70: Rahu suudab saavutada vaid see inimene, keda ei häiri soovide
lakkamatu vool, mis on sarnane igavesti täidetavasse, kuid alati rahulikku
ookeani suubuvate jõgedega, mitte aga tema, kes püüab neid soove rahuldada.
BG 2.71: Vaid see, kes ei ihalda meelelisi naudinguid, kes elab vabana
soovidest, kes on loobunud omanditundest ning kes on vaba valest egost, suudab
saavutada tõelise rahu.
BG 2.72: Selline on vaimse ja jumalakartliku elu tee, milleni jõudes ei
satu inimene enam segadusse. Kui ta viibib ka surmahetkel sellel teel, siis
võib ta siseneda Jumala kuningriiki.