18. Peatükk: Järeldus — loobumuse täiuslikkus

Bhagavad-gītā nii nagu see on 18.73


arjuna uvāca

naṣṭo mohaḥ smṛtir labdhā
tvat-prasādān mayācyuta
sthito 'smi gata-sandehaḥ
kariṣye vacanaḿ tava


arjunaḥ uvāca — Arjuna ütles; naṣṭaḥ — hajutatud; mohaḥ — illusioon; smṛtiḥ — mälu; labdhā — taastatud; tvat-prasādāt — Sinu armu läbi; mayā — minu poolt; acyuta — oo, eksimatu Kṛṣṇa; sthitaḥ — asetsev; asmi — mina olen; gata — kõrvaldatud; sandehaḥ — kõik kahtlused; kariṣye — ma täidan; vacanam — korraldust; tava — Sinu.

TÕLGE

Arjuna ütles: Mu kallis Kṛṣṇa, oo, eksimatu, minu illusioon on nüüd hävitatud. Sinu armust olen ma tagasi saanud oma mälu. Nüüd olen ma vankumatu ja vaba kahtlustest ning valmis tegutsema vastavalt Sinu juhendustele.


SELGITUS

Arjuna kui elusolendi algolemuslikuks positsiooniks on tegutseda vastavalt Kõigekõrgema Jumala korraldustele. Elusolend peab enese üle kontrolli omama. Śrī Caitanya Mahāprabhu ütleb, et elusolendi tegelik positsioon on olla Kõigekõrgema Jumala igavene teener. Unustades selle põhimõtte, satub elusolend sõltuvusse materiaalse maailma tingimustest, kuid teenides Kõigekõrgemat Jumalat, saab temast Jumala vabanenud teener. Elusolendi algolemuslikuks positsiooniks on teenida ning ta on sunnitud teenima kas illusoorset māyāt või Kõigekõrgemat Jumalat. Kui ta teenib Kõigekõrgemat Jumalat, on ta oma loomulikus positsioonis, ent kui ta eelistab illusoorse, välise energia teenimist, siis aheldab see teda. Illusioonis teenib elusolend materiaalset maailma. Teda aheldavad iha ja soovid, kuid ometigi peab ta end maailma valitsejaks. Seda nimetatakse illusiooniks. Kui inimene on saavutanud vabanemise, on tema illusioon hävinud ning ta alistub vabatahtlikult Kõigekõrgemale, et tegutseda vastavalt Tema soovidele. Viimane illusioon, māyā viimane püünis elusolendi kinni hoidmiseks on arvamus: "Mina olen Jumal." Elusolend hakkab arvama, et ta pole enam mitte tingimustest sõltuv hing, vaid Jumal. Ta on sedavõrd rumal, et ta ei mõtlegi selle peale, et kui ta oleks Jumal, ei saaks tal millegi suhtes üldse mingeid kahtlusi olla. See on illusiooni viimane püünis. Illusoorse energia võimu alt vabanemine tähendab tegelikult Kṛṣṇa, Jumala Kõrgeima Isiksuse mõistmist ning Tema korralduste kohaselt tegutsemist.

Sõna moha on selles värsis väga oluline. Moha viitab teadmiste vastandile. Tõelised teadmised seisnevad tegelikult mõistmises, et iga elusolend on igavesti Jumala teener. Ent oma sellise positsiooni mõistmise asemel arvab elusolend, et ta ei ole mitte teener, vaid selle materiaalse maailma isand, sest ta tahab materiaalse looduse üle valitseda. Selline on tema illusioon. Seda illusiooni on võimalik hajutada Jumala või Tema puhta pühendunu armust. Kui see illusioon on hävitatud, hakkab inimene tegutsema Kṛṣṇa teadvuses.

Kṛṣṇa teadvus tähendab toimimist vastavuses Kṛṣṇa korraldustega. Mateeria ehk välise energia illusioonis ei tea tingimustest sõltuv hing, et Kõigekõrgem Jumal on kõiketeadev valitseja ja kõige omanik, kes võib anda Oma pühendunule kõike, mida viimane soovib. Ta on igaühe sõber, eriti lahke aga Oma pühendunu vastu. Tema on selle materiaalse looduse ja kõikide elusolendite valitseja. Ta on samuti ammendamatu aja valitseja ning Talle kuuluvad kõik energiad ja kõik küllused. Oma pühendunule võib Jumala Kõrgeim Isiksus isegi Iseennast anda. See, kes Jumalat ei tunne, viibib illusioonis ega saa mitte pühendunuks, vaid māyā teenriks. Arjuna aga, pärast "Bhagavad-gītā" kuulmist Jumala Kõrgeimalt Isiksuselt, vabanes illusioonist ning suutis mõista, et Kṛṣṇa polnud mitte üksnes tema sõber, vaid Jumala Kõrgeim Isiksus. Ta tõepoolest mõistis Kṛṣṇat. Seega tähendab "Bhagavad-gītā" õppimine Kṛṣṇa tõelist mõistmist. Kui inimene omab täielikke teadmisi, alistub ta loomulikult Kṛṣṇale. Kui Arjuna mõistis, et ebavajaliku rahvastiku kasvu vähendamine kuulus Kṛṣṇa plaanidesse, nõustus ta Kṛṣṇa soovi kohaselt võitlema. Ta võttis taas kätte oma relvad — oma vibu ja nooled — et astuda Jumala Kõrgeima Isiksuse korralduse kohaselt võitlusse.

<<<<    >>>>