18. Peatükk: Järeldus — loobumuse täiuslikkus

Bhagavad-gītā nii nagu see on 18.48


saha-jaḿ karma kaunteya
sa-doṣam api na tyajet
sarvārambhā hi doṣeṇa
dhūmenāgnir ivāvṛtaḥ


saha-jam — samaaegselt sündinud; karma — töö; kaunteya — oo, Kuntī poeg; sa-doṣam — vigane; api — ehkki; na — mitte kunagi; tyajet — peaks loobuma; sarva-ārambhāḥ — kõik ettevõtmised; hi — kindlasti; doṣeṇa — veaga; dhūmena — suitsuga; agniḥ — tuli; iva — nagu; āvṛtāḥ — kaetud.

TÕLGE

Igat üritust varjutavad teatavad puudujäägid, täpselt nagu suits varjutab tuld. Oo, Kuntī poeg, seepärast ei tohiks keegi endale loomupärasest tööst loobuda, isegi kui ta teeb oma töös rohkelt vigu.


SELGITUS

Tingimustest sõltuvas elus on kõik tööd saastatud materiaalse looduse guṇadest. Isegi kui inimene on brāhmaṇa, on ta sunnitud sooritama ohverdusi, millega kaasneb looma tapmine. Samamoodi peab kṣatriya võitlema vaenlaste vastu, olenemata sellest, kui jumalakartlikku elu ta ka elaks. Ta ei saa seda vältida. Samamoodi peab kaupmees, ükskõik kui jumalakartlik ta ka oleks, vahel konkurentsis püsimiseks oma tulusid varjama või kaubitsema vahel ka mustal turul. Sedalaadi teod on vajalikud ning neid pole võimalik vältida. Kui inimene on śūdra ning ta isand pole just kuigi hea, peab ta täitma oma isanda korraldusi ka siis, kui need tegelikult ei vajaks täitmist. Vaatamata sellistele puudustele peab inimene täitma oma ettekirjutatud kohustusi, sest need on sündinud tema enda loomusest.

Antud värsis antakse selle kohta ka väga hea võrdlus. Ehkki tuli on puhas, tekib sellest ikka suitsu. See suits ei muuda aga ometigi tuld ebapuhtaks. Ehkki tulest tekib suitsu, peetakse tuld puhtaimaks elemendiks. Kui keegi eelistab loobuda kṣatriya kohustustest brāhmaṇa kohustuste kasuks, ei saa ta sugugi kindel olla, et tal brāhmaṇana ei tule täita ebameeldivaid kohustusi. Sellest võib järeldada, et materiaalses maailmas ei saa keegi olla täielikult vaba materiaalse looduse saastavast mõjust. Näide tulest ja suitsust on sellega seoses väga kohane. Kui keegi võtab talvisel ajal tulest kivi, häirib suits vahel silmi ja teisi kehaosi, kuid nendest häirivatest tingimustest hoolimata peab inimene tuld kasutama. Samamoodi ei tohiks keegi loobuda oma loomupärasest tööst lihtsalt seepärast, et see sisaldab mõningaid ebameeldivaid momente. Inimene peaks täie sihikindlusega teenima Kõigekõrgemat Jumalat, täites oma ettekirjutatud kohustusi Kṛṣṇa teadvuses. See on täiuslikkuseni viiv tee. Kui tööd tehakse Kõigekõrgema Jumala rahuldamiseks, puhastub see kõikidest vigadest. Ning kui töö tulemused on puhastunud, olles seotud pühendunud teenimisega, saavutab inimene täiuslikkuse, mille läbi ta näeb sisemuses oma tõelist "mina". Seda nimetataksegi eneseteadvustamiseks.

<<<<    >>>>