17. Peatükk: Usu jaotused

Bhagavad-gītā nii nagu see on 17.16


manaḥ-prasādaḥ saumyatvaḿ
maunam ātma-vinigrahaḥ
bhāva-saḿśuddhir ity etat
tapo mānasam ucyate


manaḥ-prasādaḥ — mõistuse rahuldatus; saumyatvam — kahemõttelisuseta teiste suhtes; maunam — tõsidus; ātma — enese; vinigrahaḥ — kontroll; bhāva — oma looduse; saḿśuddhiḥ — puhastamine; iti — sel moel; etat — seda; tapaḥ — askees; mānasam — mõistuse; ucyate — öeldakse olevat.

TÕLGE

Ning rahuldatus, lihtsus, tõsidus, enesekontroll ja eksistentsi puhastamine on mõistuse askeesid.


SELGITUS

Kui inimene tahab õppida oma mõistust kontrollima, peab ta lahutama selle meelelistest naudingutest. Mõistust tuleb treenida nii, et see mõtleks alati teistele kasu toomisest. Parim viis mõistuse treenimiseks on mõtete tõsidus. Inimene ei tohi Kṛṣṇa teadvuse teelt kõrvale kalduda ning peab alati vältima meelelisi naudinguid. Oma olemuse puhastamine tähendab Kṛṣṇa teadvuse tasandile jõudmist. Mõistuse rahulduse võib saavutada üksnes siis, kui me lahutame selle meelelistest naudingutest. Mida enam me meelte rahuldamisest mõtleme, seda rahulolematumaks meie mõistus muutub. Käesoleval ajal mõtiskleme me asjatult paljudest erinevatest meelenaudingutest ning seetõttu pole võimalik mõistuse rahulolu. Parim viis selle olukorra muutmiseks on suunata mõistus selliste vedakirjanduse teoste nagu "Purāṇad" ja "Mahābhārata" poole, mis on täis rahuldust pakkuvaid lugusid. Nendes antavaid teadmisi kasutades võib inimene puhastuda. Mõistuse peaks hoidma vabana kahemõttelisusest ning panema mõtlema kõikide heaolule. Vaikus tähendab seda, et inimene mõtleb alati eneseteadvustamisest. Kṛṣṇa teadvuses viibivad inimesed on selles mõttes tõeliselt vaiksed. Mõistuse kontrollimine tähendab selle lahutamist meelelistest naudingutest. Inimene peaks kõikides oma tegevustes olema alati otsekohene ja puhastama seeläbi oma eksistentsi. Kõik need omadused kokkuvõetult moodustavadki mõistuse askeesi.

<<<<    >>>>