Inimese kõne ei tohi kellegi mõistust ärritada. Kui õpetaja räägib, siis võib ta loomulikult oma õpilasi juhendades rääkida tõtt, kuid selline õpetaja ei tohiks rääkida mõistust ärritaval viisil kellegi teisega peale oma õpilase. Selline on kõneline askees. Lisaks sellele ei tohi rääkida mõttetut juttu. Kui inimene kõneleb vaimset elu praktiseerivate inimeste ringis, peab tema poolt lausutav olema kooskõlas pühakirjadega. Inimene peab oma väidete tõendamiseks koheselt tooma kinnituse pühakirjadest. Samuti peaks tema jutt olema kõrvale meeldiv kuulata. Sellistest arutlustest võib inimene saada suurimat hüve ning edendada kogu inimühiskonda. Vedaliku kirjanduse teoseid on piiritult palju ning inimesed peaksid neid uurima. Seda nimetatakse kõneliseks askeesiks.