17. Peatükk: Usu jaotused

Bhagavad-gītā nii nagu see on 17.11


aphalākāńkṣibhir yajño
vidhi-diṣṭo ya ijyate
yaṣṭavyam eveti manaḥ
samādhāya sa sāttvikaḥ


aphala-ākāńkṣibhiḥ — nende poolt, kes ei ihalda maitsta tulemusi; yajñaḥ — ohverdus; vidhi-diṣṭaḥ — vastavalt pühakirjade juhendusele; yaḥ — mida; ijyate — sooritatakse; yaṣṭavyam — peab sooritama; eva — kindlasti; iti — sel moel; manaḥ — mõistus; samādhāya — keskendades; saḥ — see; sāttvikaḥ — vooruse guṇas.

TÕLGE

Ohverdust, mida sooritatakse kohusetundest ning vastavuses pühakirjade juhendustega, ihaldamata nautida nende tulemusi, peetakse vooruslikuks.


SELGITUS

Tavapäraselt sooritatakse ohverdusi mõne kindla eesmärgiga, kuid siin öeldakse, et ohverdusi tuleb sooritada ilma tagamõteteta. Ohverduse sooritamist tuleb pidada oma kohustuseks. Näiteks templites ja kirikutes sooritatavaid rituaale viiakse tavaliselt läbi mõne materiaalse eesmärgi nimel, kuid sellised ohverdused ei kuulu vooruse guṇasse. Inimene peaks templisse või kirikusse minemist ning Jumala Kõrgeimale Isiksusele austuse avaldamist ja Talle lillede ning söögi ohverdamist pidama oma kohustuseks. Kõik arvavad, et pole mingit mõtet minna templisse lihtsalt Jumalat kummardama. Kuid pühakirjad ei soovita kummardada Jumalat majandusliku kasu saamiseks. Inimene peaks minema templisse lihtsalt jumalusele austust avaldama. Sedasi asetab ta end vooruse guṇasse. Iga tsiviliseeritud inimese kohustuseks on järgida pühakirjade ettekirjutusi ning avaldada austust Jumala Kõrgeimale Isiksusele.

<<<<    >>>>