17. Peatükk: Usu jaotused

Bhagavad-gītā nii nagu see on 17.1


arjuna uvāca

ye śāstra-vidhim utsṛjya
yajante śraddhayānvitāḥ
teṣāḿ niṣṭhā tu kā kṛṣṇa
sattvam āho rajas tamaḥ


arjunaḥ uvāca — Arjuna ütles; ye — need, kes; śāstra-vidhim — pühakirjade regulatsioonidest; utsṛjya — loobudes; yajante — kummardavad; śraddhayā — täies usus; anvitāḥ — omades; teṣām — nende; niṣṭhā — usk; tu — aga; kā — mis; kṛṣṇa — oo, Kṛṣṇa; sattvam — vooruses; āho — või vastasel juhul; rajaḥ — kires; tamaḥ — teadmatuses.

TÕLGE

Arjuna küsis: Oo, Kṛṣṇa, millises olukorras on inimesed, kes ei järgi pühakirjade printsiipe, vaid kummardavad kedagi või midagi omaenda ettekujutuse kohaselt? Kas nad viibivad vooruses, kires või teadmatuses?


SELGITUS

Neljanda peatüki kolmekümne üheksandas värsis öeldakse, et inimene, kes on ustav mõnele kindlale religioossele tegevusele, tõuseb järk-järgult teadmiste tasandile ning saavutab lõpptulemusena rahu ja õitsengu kõrgeima täiuslikkuse tasandi. Kuueteistkümnendas peatükis jõutakse aga järeldusele, et see, kes ei järgi pühakirjades kehtestatud printsiipe, on asura ehk deemon, ning see, kes neid printsiipe järgib, on deva ehk pooljumal. Kui inimene aga järgib usuga teatud printsiipe, millest ei räägita pühakirjades, milline on siis tema positsioon? See on Arjuna kahtlus, mille Kṛṣṇa järgnevalt hajutab. Ning kas need inimesed, kes peavad mõnd inimest Jumalaks ning teenivad teda täies usus, viibivad vooruses, kires või teadmatuses? Kas sellised inimesed jõuavad elus täiuslikkuseni? Kas need inimesed, kes ei järgi pühakirjade reegleid, kuid usuvad midagi ja teenivad mõnd jumalat või pooljumalat, saavutavad oma püüdlustes edu? Need on küsimused, mida Arjuna Kṛṣṇale esitab.

<<<<    >>>>