Jumal ütleb selgelt, et see "Bhagavad-gītā" osa on kõikide pühakirjade tuum, ning seda tuleb mõista nii nagu Jumala Kõrgeim Isiksus seda avaldab. Seeläbi võib inimene saada targaks ning saavutada transtsendentaalsete teadmiste täiuse. Teisisõnu öeldes: mõistes seda filosoofiat Jumala Kõrgeimast Isiksusest ning rakendades end Tema pühendunud teenimisse, võib igaüks vabaneda igasugusest materiaalse looduse guṇade saastast. Pühendunud teenimine on vaimse mõistmise protsess. Kõikjal, kus tegeldakse pühendunud teenimisega, ei ole kohta materiaalsele saastale. Jumala pühendunud teenimine ja Jumal Ise on üks ja seesama, sest nad on vaimsed. Pühendunud teenimine toimub Kõigekõrgema Jumala sisemises energias. Jumalat võrreldakse päikesega ning teadmatust pimedusega. Seal, kus on päike, ei saa olla pimedust. Seepärast ei ole võimalik jääda teadmatusse, praktiseerides pühendunud teenimist autoriteetse vaimse õpetaja juhendusel.

Kṛṣṇa teadvuse arendamisega peaks algust tegema igaüks. Igaüks peaks rakendama end pühendunud teenimisse ning muutuma seeläbi arukaks ja puhtaks. Jõudmata Kṛṣṇa teadvuseni ja rakendamata end pühendunud teenimisse, ei saa ükski inimene, ükskõik kui arukas ta tavaliste inimeste hinnangul ka poleks, täiuslikult arukaks.

Oluline on siinkohal sõna anagha, millega Kṛṣṇa pöördub Arjuna poole. Anagha — "Oo, patutu!" — tähendab, et vabanemata kõikidest patuste tegude järelmõjudest on Kṛṣṇa mõistmine väga raske. Inimene peab vabanema kogu materiaalsest saastast, kõikidest patustest tegevustest — siis suudab ta Kṛṣṇat mõista. Pühendunud teenimine on aga sedavõrd puhas ja mõjuvõimas, et kui inimene seda praktiseerib, muutub ta koheselt patutuks.

Kui praktiseerida pühendunud teenimist, suheldes täies Kṛṣṇa teadvuses viibivate puhaste pühendunutega, on vaja mõningad takistused täielikult hävitada. Olulisim on ületada südame nõrkus. Langemise esimeseks põhjuseks on soov valitseda materiaalse looduse üle. Selle soovi tekkides hülgab inimene Kõigekõrgema Jumala transtsendentaalse armastusliku teenimise. Südame teine nõrkus seisneb selles, et kui soov materiaalse looduse üle valitseda tugevneb, kiindub elusolend mateeriasse ning mateeria omamisse. Materiaalse eksistentsi probleemid tulenevad nendest südame nõrkustest. Käesoleva peatüki esimesed viis värssi kirjeldavad nendest südame nõrkustest vabanemise protsessi ning ülejäänud selle peatüki värsid, alates kuuendast kuni lõpuni, arutlevad puruṣottama-jooga teemadel.

Selliselt lõpevad Bhaktivedanta selgitused "Śrīmad Bhagavad-gītā" viieteistkümnendale peatükile, mis käsitlesid puruṣottama-joogat ehk Kõrgeima Isiku joogat.