15. Peatükk: Kõrgeima Isiku jooga

Bhagavad-gītā nii nagu see on 15.15


sarvasya cāhaḿ hṛdi sanniviṣṭo
mattaḥ smṛtir jñānam apohanaḿ ca
vedaiś ca sarvair aham eva vedyo
vedānta-kṛd veda-vid eva cāham


sarvasya — kõikide elusolendite; ca — ja; aham — Mina; hṛdi — südames; sanniviṣṭaḥ — asetsev; mattaḥ — Minust; smṛtiḥ — mälu; jñānam — teadmised; apohanam — unustamine; ca — ja; vedaiḥ — "Vedade" järgi; ca — samuti; sarvaiḥ — kõikide; aham — Mina olen; eva — kindlasti; vedyaḥ — teadmiste objekt; vedānta-kṛt — "Vedānta" kokkupanija; veda-vit — "Vedade" tundja; eva — kindlasti; ca — ja; aham — Mina.

TÕLGE

Mina asetsen igaühe südames ning Minust lähtuvad mälu, teadmised ja unustamine. Kõikide "Vedade" eesmärgiks on Minu mõistmine. On tõesti tõsi, et Mina olen "Vedānta" kokkupanija ning "Vedade" tundja.


SELGITUS

Kõigekõrgem Jumal asub Paramātmāna igaühe südames ning Temast saavad alguse kõik elusolendi tegevused. Elusolend unustab kõik, mis temaga eelmises elus juhtus ning ilma Kõigekõrgema Jumala abita, kes on kõigi tema tegude tunnistaja, ei ole ta võimeline vastavalt oma varasematele soovidele tegutsema. Talle antakse vajalikud teadmised ja mälu ning võimaldatakse unustada oma eelmised elud. Seega pole Jumal üksnes kõikeläbiv: Ta asub ka iga individuaalse elusolendi südames. Tema võimaldab elusolendile erinevaid karmaliste tegevuste vilju. Teda ei kummardata mitte üksnes kui impersonaalset Brahmanit, Paramātmāt ja Jumala Kõrgeimat Isiksust, vaid samuti kui "Vedade" inkarnatsiooni. "Vedad" näitavad inimestele kätte õige tegutsemissuuna nii, et nad saaksid elada oma elu viisil, mis viib neid tagasi koju, Jumala juurde. "Vedad" annavad teadmised Jumala Kõrgeimast Isiksusest, Śrī Kṛṣṇast ning Kṛṣṇa Ise on Vyāsadeva inkarnatsioonina "Vedānta-sūtra" kokkupanija. Vyāsadeva kommentaar "Vedānta-sūtrale" "Śrīmad-Bhāgavatami" näol selgitab "Vedānta-sūtra" tegelikku mõtet. Kõigekõrgem Jumal on sedavõrd täiuslik, et vabastamaks tingimustest sõltuvat hinge, annab Ta talle vajaliku toidu ja seedib selle, on tema tegude tunnistajaks, annab "Vedade" näol teadmisi ning õpetab "Bhagavad-gītāt" Jumala Kõrgeima Isiksuse, Śrī Kṛṣṇana. Tema on tingimustest sõltuvatele hingedele kummardamisobjektiks. Seega on Jumal täiuslikult hea ning täiuslikult armulik.

Antaḥ-praviṣṭaḥ śāstā janānām. Niipea kui elusolend oma praegusest kehast lahkub, unustab ta kõik sellega seotu, kuid tänu Kõigekõrgemale Jumalale alustab ta tegevustega uuesti. Ehkki elusolend ise unustab, annab Jumal talle vajamineva arukuse alustada tegevusi uuesti sealt, kus need eelmises elus pooleli jäid. Elusolend mitte üksnes ei naudi ega kannata selles maailmas igaühe südames asetseva Kõigekõrgema Jumala korralduste kohaselt, vaid saab Temalt ka võimaluse mõista "Vedasid". Kui inimene on tõepoolest huvitatud vedalike teadmiste mõistmisest, annab Kṛṣṇa talle vajaliku arukuse. Miks on Ta need vedalikud teadmised siis andnud? Just sellepärast, et iga elusolend isiklikult peab jõudma Kṛṣṇa mõistmiseni. Vedakirjanduses kinnitatakse seda: yo 'sau sarvair vedair gīyate. Kõikjal vedalikus kirjanduses, alates neljast "Vedast", "Vedānta-sūtrast", "Upaniṣadidest" ning "Puraṇadest" ülistatakse Kõigekõrgemat Jumalat. Jumalani on võimalik jõuda, järgides vedalikke rituaale, arutades vedalikku filosoofiat ning teenides pühendunult Jumalat. Seega on vedakirjanduse eesmärgiks Kṛṣṇa mõistmine. "Vedad" annavad meile juhendused Kṛṣṇa mõistmiseks ning protsessi, kuidas Teda teadvustada. Lõplik eesmärk on Jumala Kõrgeim Isiksus. "Vedānta-sūtra" (1.1.4) kinnitab seda sõnadega tat tu samanvayāt. Inimene võib saavutada täiuslikkuse kolmes etapis: mõistes vedakirjandust, suudab inimene mõista oma suhteid Jumala Kõrgeima Isiksusega; järgides kindlaid protsesse, võib inimene Talle läheneda; ning lõpuks võib ta jõuda kõrgeima sihtpunktini, milleks pole miski muu kui Jumala Kõrgeim Isiksus. Antud värsis määratletakse selgesti "Vedade" otstarve, mõistmine ja eesmärk.

<<<<    >>>>