14. Peatükk: Materiaalse looduse kolm gunat

Bhagavad-gītā nii nagu see on 14.27


brahmaṇo hi pratiṣṭhāham
amṛtasyāvyayasya ca
śāśvatasya ca dharmasya
sukhasyaikāntikasya ca


brahmaṇaḥ — impersonaalse brahmajyoti; hi — kindlasti; pratiṣṭhā — alustugi; aham — Mina olen; amṛtasya — surematu; avyayasya — hävimatu; ca — samuti; śāśvatasya — igavese; ca — ja; dharmasya — algolemusliku positsiooni; sukhasya — õnne; aikāntikasya — lõpliku; ca — samuti.

TÕLGE

Ja Mina olen impersonaalse Brahmani alus. See Brahman on surematu, hävimatu ja igavene ning lõpliku õnne algolemuslik positsioon.


SELGITUS

Brahmani algne olemus on surematus, hävimatus, igavikulisus ning õnn. Brahmani teadvustamine on transtsendentaalse teadvustamise esimene aste. Paramātmā ehk Ülihinge teadvustamine on selle tee teine, keskmine aste, ning Jumala Kõrgeima Isiksuse mõistmine tähendab Absoluutse Tõe lõplikku teadvustamist. Seega sisalduvad nii impersonaalne Brahman kui ka Paramātmā Kõrgeimas Isiksuses. Seitsmendas peatükis selgitatakse, et materiaalne loodus on Kõigekõrgema Jumala madalama energia avaldumine. Jumal eostab madalama, materiaalse looduse, kõrgema looduse osakestega, ning see on vaimne kokkupuude materiaalse maailmaga. Kui selle materiaalse looduse tingimustest sõltuv elusolend hakkab arendama vaimseid teadmisi, tõuseb ta kõrgemale materiaalse eksistentsi tasandist ning jõuab järk-järgult tasandile, kus ta võib mõista Kõigekõrgema Olendi Brahmani aspekti. Brahmani teadvustamine on vaimse eneseteadvustamise esimene tasand. Sellel tasandil muutub Brahmanit teadvustanud isiksus transtsendentaalseks materiaalse eksistentsi suhtes, kuid ta pole veel täielikult Brahmanit teadvustanud. Kui ta soovib, võib ta teatud ajaks sellele Brahmani tasandile jääda ning seejärel, järk-järgult arenedes, tõusta Paramātmā teadvustamiseni ning lõpuks ka Jumala Kõrgeima Isiksuse teadvustamiseni. Sellisest arenemisteest on vedakirjanduses palju näiteid. Neli Kumārat teadvustasid esmalt tõe impersonaalse Brahmani aspekti, kuid seejärel tõusid nad aegamööda pühendunud teenimise tasandile. See, kes ei tõuse Brahmani teadvustamise tasandilt kõrgemale, riskib ohuga uuesti langeda. "Śrīmad-Bhāgavatamis" öeldakse, et isegi kui inimene tõuseb impersonaalse Brahmani teadvustamise tasandile, ei ole tema arukus täielikult kirgastunud enne kui ta omandab teadmised Kõrgeimast Isiksusest ning areneb edasi Brahmani teadvustamisest. Seepärast võib elusolend Brahmani tasandile tõusnult ikkagi väga kergesti langeda, kui ta ei rakenda end Jumala pühendunud teenimisse. Vedakirjanduses öeldakse: raso vai saḥ, rasaḿ hy evāyaḿ labdhvānandī bhavati — "Kui inimene mõistab Jumala Isiksust, naudingute allikat, Kṛṣṇat, saab ta tõepoolest kogeda transtsendentaalset õndsust." ("Taittirīya Upaniṣad" 2.7.1) Kõigekõrgemale Jumalale kuuluvad täielikult kuus küllust, ning kui Jumala pühendunu jõuab Jumalani, saab ka tema neist küllustest osa. Kuninga teener naudib peaaegu samavõrd kui kuningas. Igavene ja hävimatu õnn ning igavene elu käivad pühendunud teenimisega alati kaasas. Seepärast kuulub ka Brahmani ehk igaviku ehk hävimatuse teadvustamine pühendunud teenimise hulka. Isiksus, kes teenib pühendunult Jumalat, omab juba nimetatud omadusi.

Ehkki elusolend on oma olemuselt Brahman, omab ta soovi valitseda materiaalse maailma üle ning see põhjustabki tema langemise. Oma algolemuslikus positsioonis on elusolend kõrgemalseisev materiaalse looduse kolmest guṇast, kuid puutudes kokku materiaalse loodusega, langeb ta selle erinevate guṇade — vooruse, kire ja teadmatuse mõju alla. Puutudes kokku nende kolme guṇaga, tekib temas soov materiaalse looduse üle valitseda. Asudes aga teenima Jumalat täies Kṛṣṇa teadvuses, tõuseb ta kohe transtsendentaalsele tasandile ning tema õigusevastane iha valitseda materiaalse looduse üle kaob. Seepärast peaks inimene teiste pühendunute seltskonnas praktiseerima pühendunud teenimise protsessi, mis sisaldab kuulamist, laulmist, mäletamist jne. (Pühakirjades on antud üheksa erinevat pühendunud teenimise meetodit.) Teiste pühendunutega suhtlemise läbi ning vaimse õpetaja abiga hävitab inimene endas järk-järgult soovi materiaalse looduse üle valitseda ning rakendab end vankumatult ja armastusega Jumala transtsendentaalsesse teenimisse. Sellist toimimisviisi soovitatakse järgida käesolevas peatükis alates kahekümne teisest värsist. Jumala pühendunud teenimine on väga lihtne: inimene peaks alati teenima Jumalat, sööma jumalusele pakutud toidu jäänuseid, nuusutama Jumala lootosjalgadele pakutud lilli, külastama paiku, kus Jumal ilmutas Oma mänge, lugema Jumala erinevatest tegevustest ning Tema vastastikusest armastusest pühendunutega, ning alati kordama transtsendentaalset vibratsiooni Hare Kṛṣṇa, Hare Kṛṣṇa, Kṛṣṇa Kṛṣṇa, Hare Hare/Hare Rāma, Hare Rāma, Rāma Rāma, Hare Hare. Samuti peaks ta järgima paaste, mis on mõeldud Jumala ja Tema pühendunute ilmumise ning lahkumise tähistamiseks. Sellist protsessi järgides loobub inimene kõikidest materiaalsetest tegevustest. Kui ta on sel moel jõudnud brahmajyotini või mõistnud mõnd Brahmani aspekti käsitlustest, omab ta samu omadusi, mida Jumala Kõrgeim Isiksuski.

Selliselt lõpevad Bhaktivedanta selgitused "Śrīmad Bhagavad-gītā" neljateistkümnendale peatükile, mis käsitlesid materiaalse looduse kolme guṇat.

<<<<    >>>>