Kui inimene näeb, et elusolendite erinevad kehad tulenevad individuaalsete hingede erinevatest soovidest ega kuulu tegelikult nende hingede juurde, siis on ta tõepoolest nägija. Materialistliku elukäsitluse kohaselt on üks elusolend pooljumal, teine inimene, kolmas koer või kass jne. See on materialistlik, mitte tõeline nägemine. Sellised materiaalsed liigitused tekivad materialistlikust elukäsitlusest. Pärast materiaalse keha hävimist on kõik vaimsed hinged võrdsed. Puutudes kokku materiaalse loodusega, omandab vaimne hing erinevaid kehasid. Kui inimene seda mõistab, omandab ta vaimse nägemise ning vabaneb seeläbi eristustest nagu inimene, loom, suur, väike jne. Sel juhul inimese teadvus puhastub ning ta suudab arendada endas Kṛṣṇa teadvust vastavalt oma vaimsele olemusele. Millisena näeb ta maailma seejärel, selgitatakse järgmises värsis.