12. Peatükk: Pühendunud teenimine

Bhagavad-gītā nii nagu see on 12.16


anapekṣaḥ śucir dakṣa
udāsīno gata-vyathaḥ
sarvārambha-parityāgī
yo mad-bhaktaḥ sa me priyaḥ


anapekṣaḥ — neutraalne; śuciḥ — puhas; dakṣaḥ — asjatundja; udāsīnaḥ — vaba muredest; gata-vyathaḥ — vabastatud igasugustest hädadest; sarva-ārambha — kõikide püüdluste; parityāgī — loovutaja; yaḥ — igaüks, kes; mat-bhaktaḥ — Minu pühendunu; saḥ — tema; me — Mulle; priyaḥ — väga kallis.

TÕLGE

Minu pühendunu, kes ei ole sõltuvuses asjade tavalisest kulgemisest, kes on puhas, omab teadmisi, on vaba muredest ja kõikidest vaevadest ning kes ei püüdle oma töö resultaatide poole, on Mulle väga kallis.


SELGITUS

Pühendunule võidakse pakkuda raha, kuid ta ei peaks ise raha omandamise poole püüdlema. Kui ta iseenesest, Kõigekõrgema armu läbi, raha saab, ei lase ta end sellest häirida. Pühendunu jaoks on loomulik pesta end vähemalt kaks korda päevas ning ta tõuseb hommikul vara, et asuda pühendunult Jumalat teenima. Sel moel on ta puhas nii sisemiselt kui väliselt. Pühendunu on tark, sest ta teab täpselt, milles seisneb kõikide tegevuste mõte, ning on veendunud autoriteetsetes pühakirjades. Pühendunu ei asu konfliktides kunagi kellegi poolele ning on seetõttu vaba muredest. Miski ei põhjusta pühendunule kannatusi, kuna ta ei samasta end millegagi; ta teab, et ta ei ole keha, ning seetõttu ei kannata ta, kui tema keha kannatab. Pühendunu ei püüdle millegi poole, mis on vastukäiv pühendunud teenimise põhimõtetele. Näiteks, suure ehituse rajamine nõuab palju energiat, ning pühendunu ei võta ette sellist tööd, kui ta teab, et see ei aita tal kuidagi areneda pühendunud teenimises. Ta võib kaasa lüüa Jumala templi rajamises ning selle nimel on ta valmis ületama igasuguseid raskusi, kuid ta ei hakka ehitama suurt hoonet isiklike vajaduste rahuldamiseks.

<<<<    >>>>