11. Peatükk: Kõiksuse kuju

Bhagavad-gītā nii nagu see on 11.55


TÕLGE


SELGITUS

Igaüks, kes tahab läheneda kõrgeimale kõikidest Jumala Isiksustest, kes asub Kṛṣṇaloka planeedil vaimses taevas, ning kes tahab olla Jumala Isiksuse, Śrī Kṛṣṇaga lähedastes suhetes, peab järgima seda valemit, mille annab Kõigekõrgem Ise. Seetõttu peetakse käesolevat värssi kogu "Bhagavad-gītā" tuumaks. "Bhagavad-gītā" on raamat, mis on mõeldud tingimustest sõltuvatele hingedele, kes püüavad materiaalses maailmas valitseda looduse üle ning kes ei tunne tegelikku, vaimset elu. "Bhagavad-gītā" eesmärgiks on näidata, kuidas inimene võib mõista oma vaimset eksistentsi ning oma igavesi suhteid kõrgeima vaimse isiksusega. "Bhagavad-gītā" õpetab, kuidas pöörduda tagasi koju, Jumala juurde. Käesolev värss ütleb meile selgelt, milline on meetod vaimsetes tegevustes edu saavutamiseks: selleks on pühendunud teenimine.

Mis puutub töösse, siis tuleb oma energia suunata täielikult tegevustele Kṛṣṇa teadvuses. "Bhakti-rasāmṛta-sindhus" (1.2.255) öeldakse:

Keegi ei tohiks teha mingit tööd, mis pole seotud Kṛṣṇaga. Seda nimetatakse kṛṣṇa-karmaks. Inimene võib tegeleda paljude erinevate tegevustega, kuid ühelgi juhul ei tohi ta kiinduda oma tegevuse viljadesse. Tööd tuleb teha üksnes Kṛṣṇa rahuldamiseks. Näiteks kui inimene ajab äri, saab ta teha seda tööd Kṛṣṇa teadvuses, tegeledes sellega Kṛṣṇa heaks. Ning kui äri aetakse Kṛṣṇa heaks, tähendab see seda, et Kṛṣṇa on see, kes peaks nautima sellest ärist saadud kasu. Kui ärimees omab sadu tuhandeid dollareid, ning tal on võimalik ohverdada need kõik Kṛṣṇa heaks, siis peaks ta seda tegema. See on töötamine Kṛṣṇa heaks. Selle asemel, et rajada suur hoone meelte rahuldamiseks, võib inimene rajada ilusa templi ning asetada sinna Kṛṣṇa jumaluse ning korraldada jumaluse teenimise vastavalt autoriteetsetes, pühendunud teenimisest kõnelevates raamatutes antud ettekirjutustele. See kõik on kṛṣṇa-karma. Kõik töö resultaadid tuleb ohverdada Kṛṣṇale, neisse ise kiindumata. Söögiks tuleb tarvitada prasādamit, Kṛṣṇale pakutud toidu jääke. Kui keegi ehitab suure hoone Kṛṣṇa heaks ning paigaldab sinna Kṛṣṇa jumaluse, võib ta ka ise selles majas elada, kuid ta peab mõistma, et selle hoone tegelik omanik on Kṛṣṇa. Seda nimetatakse Kṛṣṇa teadvuseks. Kui inimene aga ei ole võimeline ehitama templit Kṛṣṇale, siis võib ta tegeleda templi puhastamisega ning ka seda nimetatakse kṛṣṇa-karmaks. Inimene võib pidada aeda. Iga inimene, kes omab maad, ning vähemasti Indias omab ka iga vaene inimene teatud maalappi, võib kasutada seda lillede kasvatamiseks, mida hiljem Kṛṣṇale pakkuda. Aeda võib istutada ka tulasī puu, sest tulasī lehed on väga olulised. Kṛṣṇa soovitab tulasī kasvatamist ka "Bhagavad-gītās". Patraḿ puṣpaḿ phalaḿ toyam. Kṛṣṇa soovib, et Talle pakutaks lehte, lilleõit, puuvilja või veidi vett — selline ohverdus rahuldab Teda. Lehe pakkumine tähendab eelkõige tulasī lehe pakkumist. Seega võib inimene istutada oma aeda tulasī ning kasta seda veega. Sedasi saab isegi kõige vaesem inimene Kṛṣṇat teenida. On veel teisigi näiteid, kuidas inimene saab suunata oma tegevuse Kṛṣṇa teenimisse.

Sõna mat-paramaḥ viitab inimesele, kes peab Kṛṣṇaga suhtlemist Tema ülimas elupaigas elu kõrgeimaks täiuslikkuseks. Selline inimene ei taha tõusta kõrgematele planeetidele nagu Kuu või Päike või taevalikud planeedid, ega isegi selle universumi kõrgeimale planeedile Brahmalokale. Need planeedid ei ahvatle teda. Teda ahvatleb üksnes vaimsesse taevasse tõusmine. Ning isegi vaimses taevas ei rahuldu ta mitte brahmajyoti säraga liitumisega, vaid ta tahab jõuda kõrgeimale vaimsele planeedile, nimelt Kṛṣṇalokale, Goloka Vṛndāvanale. Ta omab sellest planeedist täielikke teadmisi ning seetõttu ei ole ta huvitatud ühestki teisest planeedist. Nagu viidatud sõnaga mad-bhaktaḥ, rakendab ta end täielikult pühendunud teenimisse, praktiseerides pühendunud teenimise üheksat protsessi: kuulamist, laulmist, mäletamist, kummardamist, Jumala lootosjalgade teenimist, palvete lugemist, Jumala korralduste täitmist, Temaga sõbrustamist ning täielikult Temale alistumist. Inimene võib praktiseerida kõiki üheksat protsessi või kaheksat või seitset või kasvõi ühte ning ta saavutab kindlasti täiuslikkuse.

Sõna sańga-varjitaḥ on väga oluline. Inimene ei tohiks suhelda inimestega, kes on Kṛṣṇa suhtes vaenulikult meelestatud. Kṛṣṇa vastu on vaenulikult meelestatud mitte üksnes ateistid, vaid ka need, kes on kiindunud karmalistesse tegevustesse ning mõttespekulatsioonidesse. Seepärast kirjeldatakse pühendunud teenimist puhtal kujul "Bhakti-rasāmṛta-sindhus" (1.1.11) järgmiselt:

Selles värsis ütleb Śrīla Rūpa Gosvāmī väga selgelt, et see, kes tahab rakendada end vankumatult pühendunud teenimisse, peab vabanema kõikvõimalikust materiaalsest saastast. Ta peab vabanema suhtlemisest inimestega, kes on sõltuvuses karmalistest tegevustest ning spekulatsioonidest. Olles vabanenud mittesoovitatavast seltskonnast ning materiaalsete soovide saastast, viljeleb inimene soodsal viisil teadmisi Kṛṣṇast. Seda nimetatakse puhtaks pühendunud teenimiseks. “nu-kūlyasya-sańkalpaḥ prātikūlyasya varjanam. ("Hari-bhakti-vilāsa" 11.676) Inimene peab mõtlema Kṛṣṇast armastusega ning töötama Tema kasuks, mitte kahjuks. Kaḿsa oli Kṛṣṇa vaenlane. Kṛṣṇa sünnist peale üritas Kaḿsa korduvalt Kṛṣṇat tappa ning kuna teda saatis alati ebaedu, siis mõtles ta kogu aeg Kṛṣṇast. Seega viibis ta nii töötades, süües kui ka magades alati Kṛṣṇa teadvuses, kuid tema Kṛṣṇa teadvus ei olnud Kṛṣṇat soosiv. Ning ehkki ta sel moel mõtles Kṛṣṇast kakskümmend neli tundi ööpäevas, oli ta deemon ning lõpuks Kṛṣṇa tappis ta. Loomulikult saab igaüks, kes sureb Kṛṣṇa käe läbi, lunastuse, kuid see ei ole puhta pühendunu eesmärk. Puhas pühendunu ei ihalda lunastust. Ta ei ihalda isegi mitte tõusmist kõrgeimale planeedile, Goloka Vṛndāvanale. Tema ainsaks eesmärgiks on teenida Kṛṣṇat, olenemata sellest, kus ta ise viibib.

Kṛṣṇa pühendunu suhtub kõikidesse sõbralikult. Seepärast öeldakse, et Kṛṣṇa pühendunul pole ühtegi vaenlast (nirvairaḥ). Kuidas on see võimalik? Kṛṣṇa teadvuses viibiv pühendunu teab, et üksnes pühendunud teenimine suudab lahendada kõik elu probleemid. Ta omab sellest isiklikku kogemust ning seetõttu tahab ta levitada Kṛṣṇa teadvust kogu inimkonnale. Ajaloost võib tuua rohkelt näiteid selle kohta, kuidas Jumala pühendunud on riskinud omaenda eluga selleks, et levitada inimestele Jumala teadvust. Tuntuim näide sellest on Jeesus Kristus. Ehkki mittepühendunud lõid ta risti, ohverdas ta oma elu Jumala teadvuse levitamisele. Oleks küll muidugi lühinägelikkus arvata, et ta ka tegelikult tapeti. Sarnased näiteid võib tuua ka India ajaloost, nagu näiteks —hākura Haridāsa ja Prahlāda Mahārāja. Miks võtsid need isiksused vastu sellise riski? Sellepärast, et nad tahtsid levitada Kṛṣṇa teadvust, see on aga äärmiselt raske. Kṛṣṇa teadvuses viibiv inimene teab, et kui inimene kannatab, siis on selle põhjuseks, et ta on unustanud oma igavesed suhted Kṛṣṇaga. Seepärast on igaühe suurim heategu inimühiskonnale vabastada oma lähedased kõikidest materiaalsetest probleemidest. Sel viisil teenib puhas pühendunu Jumalat. Võib vaid kujutleda, kuivõrd armulik on Kṛṣṇa nende vastu, kes riskivad kõigega, et vaid Teda teenida. Seepärast võib olla kindel, et sellised isiksused tõusevad pärast oma kehast lahkumist kõrgeimale planeedile.

Niisiis, Kṛṣṇa kõiksuse kuju, mis on ajalik avaldumine, ning aja kehastus, mis neelab kõik, ning isegi neljakäeline Viṣṇu kuju lähtuvad kõik Kṛṣṇast. Seega on Kṛṣṇa kõikide nende avaldumiste allikaks. Kṛṣṇa ei ole algse viśva-rūpa või Viṣṇu avaldumine. Kṛṣṇa on kõikide ekspansioonide allikas. Eksisteerib sadu ja tuhandeid Viṣṇusid, kuid pühendunu jaoks omab tähtsust üksnes Kṛṣṇa Temas algses, kahekäelises Śyāmasundara kehas. "Brahma-saḿhitās" öeldakse, et need, kes suhtuvad armastuse ja pühendumusega Kṛṣṇasse kui kahekäelisse Śyāmasundarasse, näevad oma südames alati Teda ega suuda näha seal midagi muud. Tuleb mõista, et üheteistkümnenda peatüki sõnumiks on, et olulisim ja kõrgeim on Kṛṣṇa algne keha.

Selliselt lõpevad Bhaktivedanta selgitused "Śrīmad Bhagavad-gītā" üheteistkümnendale peatükile, mis käsitlesid kõiksuse kuju.

<<<<    >>>>