11. Peatükk: Kõiksuse kuju

Bhagavad-gītā nii nagu see on 11.51

arjuna uvāca

dṛṣṭvedaḿ mānuṣaḿ rūpaḿ
tava saumyaḿ janārdana
idānīm asmi saḿvṛttaḥ
sa-cetāḥ prakṛtiḿ gataḥ

arjunaḥ uvāca — Arjuna ütles; dṛṣṭvā — nähes; idam — seda; mānuṣam — inimlikku; rūpam — kuju; tava — Sinu; saumyam — väga ilusat; janārdana — oo, vaenlaste nuhtleja; idānīm — praegu; asmi — mina olen; saḿvṛttaḥ — rahunenud; sa-cetāḥ — minu teadvuses; prakṛtim — oma enda loomuse juurde; gataḥ — tagasi pöördunud.

TÕLGE

Kui Arjuna nägi Kṛṣṇat Tema algsel kujul, ütles ta: Oo, Janārdana, nähes Sinu ülimalt ilusat inimnäolist keha, on mu mõistus nüüd rahunenud ning mu algne loodus taastunud.

SELGITUS

Sõnad mānuṣaḿ rūpam näitavad siin selgelt, et Jumala Kõrgeima Isiksuse algne kuju on kahekäeline. Käesolevas värsis kinnitatakse, et need, kes pilkavad Kṛṣṇat, pidades Teda tavaliseks inimeseks, ei tunne Tema jumalikku loomust. Kui Kṛṣṇa oleks tavaline inimene, kuidas saaks Ta siis ilmutada End kõiksuse kujul ning seejärel taas neljakäelise Nārāyaṇa kujul? Seega öeldakse "Bhagavad-gītās" väga selgelt, et see, kes peab Kṛṣṇat tavaliseks inimeseks ning kes eksitab teisi lugejaid öeldes, et Kṛṣṇas kõneleb impersonaalne Brahman, teeb suurimat ülekohut. Kṛṣṇa on näidanud Oma kõiksuse kuju ja neljakäelist Viṣṇu kuju. Kuidas saab Ta siis olla tavaline inimene? Puhas pühendunu ei lase end segada eksitavatest "Bhagavad-gītā" kommentaaridest, sest ta teab, mis on mis. "Bhagavad-gītā" algsed värsid on kirkad kui päike, nende nägemiseks pole vaja teadmatute kommenteerijate lambivalgust.

<<<< >>>>