Kṛṣṇa usaldab alati Arjunat, sest Arjuna on Tema väga kallis sõber, ning nii nagu sõber rõõmustab oma sõbra rikkuse üle, on Arjuna ülimalt rõõmus, nähes, et tema sõber Kṛṣṇa on Jumala Kõrgeim Isiksus, kes suudab ilmutada sellist imelist kõiksuse kuju. Kuid samal ajal tunneb ta seda kõiksuse kuju nähes ka hirmu, et ta on puhtast sõprusest Kṛṣṇat korduvalt solvanud. Seepärast on Arjuna mõistus hirmust segaduses, ehkki kartmiseks polnud tal vähimatki põhjust. Hirmu tõttu palub Arjuna Kṛṣṇat, et viimane omandaks Oma Nārāyaṇa kuju, sest Kṛṣṇa võib omandada ükskõik millise kuju. Nii nagu materiaalne maailm on ajalik, on ka kõiksuse kuju materiaalne ja ajalik. Kuid Vaikuṇṭha planeetidel ilmutab Kṛṣṇa End transtsendentaalsel kujul neljakäelise Nārāyaṇana. Vaimses taevas on lugematu hulk planeete ning igal neist asub Kṛṣṇa ühes oma erinevatest ja erinevat nime kandvatest täielikest avaldumistest. Arjuna soovis nüüd näha ühte nendest Kṛṣṇa kehastustest, milles Ta avaldub Vaikuṇṭha planeetidel. Nārāyaṇa on kõikidel Vaikuṇṭha planeetidel küll loomulikult neljakäeline, kuid Tema neli kätt hoiavad nelja sümbolit erinevas järjestuses: merikarpi, nuia, lootoselille ja ketast. Vastavalt nende nelja sümboli järjestusele kannavad Nārāyaṇad erinevat nimetust. Kõik need ekspansioonid on aga Kṛṣṇaga samased ning seepärast palub Arjuna Kṛṣṇat näidata Oma neljakäelist keha.