Bhagavad-gītā nii nagu see on 11.35
sañjaya uvāca
etac chrutvā vacanaḿ keśavasya
kṛtāñjalir vepamānaḥ kirīṭī
namaskṛtvā bhūya evāha kṛṣṇaḿ
sa-gadgadaḿ bhīta-bhītaḥ praṇamya
sañjayaḥ uvāca — Sañjaya ütles; etat — sel
viisil; śrutvā — kuuldes; vacanam — kõnet;
keśavasya — Kṛṣṇa; kṛta-añjaliḥ — kokkusurutud peopesadega;
vepamānaḥ — värisedes; kirīṭī — Arjuna;
namaskṛtvā — avaldades lugupidamist; bhūyaḥ — taas;
eva — samuti; āha — ütles; kṛṣṇam — Kṛṣṇale;
sa-gadgadam — väriseval häälel; bhīta-bhītaḥ — hirmunud;
praṇamya — avaldades lugupidamist.
TÕLGESañjaya ütles Dhṛtarāṣṭrale: Oo, kuningas, olles kuulnud neid
sõnu Jumala Kõrgeimalt Isiksuselt, avaldas Arjuna värisedes ja kokkusurutud
peopesadega Jumal Kṛṣṇale taas ja taas oma lugupidamist. Kartlikul häälel
kõneles ta Jumal Kṛṣṇale järgmised sõnad.
SELGITUSNagu me oleme juba selgitanud, sattus Arjuna Jumala Kõrgeima
Isiksuse kõiksuse kuju poolt tekitatud olukorra tõttu suurde hämmeldusse ning
seetõttu avaldas ta taas ja taas Kṛṣṇale oma lugupidamist. Väriseval häälel
hakkas ta Kṛṣṇa poole palvetama, tehes seda mitte kui Kṛṣṇa sõber, vaid kui
Tema imestunud pühendunu.
<<<< >>>>