1. Peatükk: Armeede vaatlemine Kurukṣetra lahinguväljal |
Arjuna pöördub selles värsis Kṛṣṇa poole nimega Govinda põhjusel, et Kṛṣṇa on kõikide lehmade ja meelte naudingute allikas. Kasutades seda tähelepanuväärset sõna, viitab Arjuna asjaolule, et Kṛṣṇa peaks mõistma, mis rahuldaks Arjuna meeli. Kuid Govinda ülesandeks pole mitte meie meelte rahuldamine. Kui me püüame rahuldada Govinda meeli, rahulduvad meie meeled iseenesest. Materiaalses maailmas tahavad kõik rahuldada iseenda meeli ning soovivad teha Jumalast vastavate soovide täitjat. Jumal rahuldab elusolendite meeli just niivõrd, kuivõrd nad seda väärivad, mitte aga vastavalt elusolendite eneste himudele. Kui aga inimene valib vastupidise tee, s.t. kui ta püüab rahuldada Govinda meeli, soovimata vähimalgi määral oma meelte rahuldamist, siis täituvad Govinda armulikkuse läbi kõik elusolendi soovid. Arjuna tugev kiindumus oma suguvõsa ja perekonna vastu ilmneb siin osaliselt tänu Arjuna loomulikule kaastundele nende suhtes. Seetõttu polegi ta valmis võitlusse astuma. Kõik tahavad esitleda oma rikkusi sõpradele ja sugulastele, kuid Arjuna kardab, et kui kõik ta sõbrad ja sugulased lahinguväljal surma saavad, pole tal pärast võitu oma külluslikku varandust enam kellegagi jagada. See on tüüpiline materialistlik elukäsitlus. Transtsendentaalne elu on aga teistsugune. Kuna pühendunu tahab täita Jumala soove, võib ta Jumala soovi kohaselt Tema teenimiseks vastu võtta kõikvõimalikke rikkusi, ent Jumala tahte vastaselt ei tohiks pühendunu võtta vastu viiesendistki. Arjuna ei tahtnud oma sugulasi tappa ning soovis, et kui selleks on vajadus, teeks Kṛṣṇa seda Ise. Sel hetkel Arjuna ei teadnud veel, et tegelikult oli Kṛṣṇa nad kõik juba tapnud, ammu enne nende lahinguväljale saabumist, ning temast pidi saama ainult Kṛṣṇa tööriist. See tõsiasi avaldatakse järgnevates peatükkides. Siira pühendununa ei soovinud Arjuna oma petistest onupoegadele ja vendadele kätte maksta, kuid see oli Jumala plaan, et kõik nad pidid hukkuma. Jumala pühendunu ei ihalda väärititoiminule kätte maksta, kuid Jumal ei salli lurjuste poolt pühendunute vastu sooritatud kuritegusid. Jumal võib andestada sellele, kes on teinud kurja Talle Endale, kuid Ta ei andesta kellelegi, kes on teinud kurja Tema pühendunutele. Seepärast oligi Jumal otsustanud tappa sellised lurjused, ehkki Arjuna tahtis neid välja vabandada.