1. Peatükk: Armeede vaatlemine Kurukṣetra lahinguväljal

Bhagavad-gītā nii nagu see on 1.30


na ca śaknomy avasthātuḿ
bhramatīva ca me manaḥ
nimittāni ca paśyāmi
viparītāni keśava


na — ei; ca — samuti; śaknomi — ma olen võimeline; avasthātuḿ — jääma; bhramati — unustades; iva — nagu; ca — ja; me — minu; manaḥ — mõistus; nimittāni — põhjused; ca — samuti; paśyāmi — ma näen; viparītāni — täielik vastand; keśava — oo, deemon Keśī tapja (Kṛṣṇa).

TÕLGE

Ma ei suuda enam siin seista. Mu pea käib ringi ja ma olen enesevalitsemist kaotamas. Oo, Kṛṣṇa, deemon Keśī tapja! Kõik, mida ma näen, ennustab vaid õnnetust.


SELGITUS

Rahutuse tõttu ei suutnud Arjuna enam kauemaks lahinguväljale jääda ning ta oli oma meelenõrkusest teadvust kaotamas. Liigne kiindumus materiaalsetesse asjadesse on see, mis ajab inimese sellisesse segadusse. Bhayaḿ dvitīyābhiniveśataḥ syāt. "Selline hirm ja mõistuse tasakaalutus saab osaks inimestele, kes on materiaalsetest tingimustest liialt tugevasti mõjutatud." (Bhāg. 11.2.37) Arjuna nägi lahinguväljal ette vaid valu ning kõige pahupidi pööramist — ta leidis, et isegi vaenlaste üle võidu saavutamine ei teeks teda õnnelikuks. Antud värsis on olulised sõnad nimittāni ja viparītāni. Kui inimene näeb ette vaid nurjumisi, siis küsib ta endalt: "Miks olen ma siin?" Igaüks on huvitatud iseendast ja oma heaolust. Kedagi ei huvita Kõrgeim Mina. Kṛṣṇa soovil ilmutab Arjuna teadmatust elusolendi tegeliku "mina" tõelistest soovidest, mis on seotud Viṣṇu ehk Kṛṣṇaga. Tingimustest sõltuvad hinged on oma tegelikud soovid unustanud ning seetõttu kannatavadki mateeria valuhoopide käes. Arjuna arvas, et võit selles lahingus põhjustaks talle vaid kurbust.

<<<<    >>>>