9. Peatükk: Kõige väärtuslikumad teadmised

Bhagavad-gītā nii nagu see on 9.34


man-manā bhava mad-bhakto
mad-yājī māḿ namaskuru
mām evaiṣyasi yuktvaivam
ātmāmaḿ mat-parāyaṇaḥ


mat-manāḥ — mõteldes alati Minust; bhava — saa; mat — Minu; bhaktaḥ — pühendunu; mat — Minu; yājī — teenija; mām — Minule; namaskuru — avalda lugupidamist; mām — Minule; eva — täielikult; eṣyasi — sa tuled; yuktvā — olles süvenenud; evam — sel viisil; ātmānam — sinu hing; mat-parāyaṇaḥ — Minule pühendunud.

TÕLGE

Mõtle alati Minust, saa Minu pühendunuks, avalda Mulle lugupidamist ning teeni Mind. Olles täielikult süvenenud Minusse, tuled sa kindlasti Minu juurde.


SELGITUS

Selles värsis öeldakse selgelt, et Kṛṣṇa teadvus on ainus vahend selle saastase materiaalse maailma küüniste vahelt vabanemiseks. Mõned häbitud "Bhagavad-gītā" kommenteerijad moonutavad tihtipeale seda, mida öeldakse selgelt käesolevas värsis: kogu pühendunud teenimine tuleb ohverdada Jumala Kõrgeimale Isiksusele, Kṛṣṇale. Häbitud "Bhagavad-gītā" kommenteerijad pööravad oma lugejaid aga uskuma midagi täiesti võimatut. Sellised kommenteerijad ei tea, et Kṛṣṇa mõistus ja Kṛṣṇa Ise ei erine teineteisest mitte millegi poolest. Kṛṣṇa ei ole tavaline inimene, Kṛṣṇa on Absoluutne Tõde. Tema keha, Tema mõistus ja Tema Ise on üks ja absoluutsed. Nagu öeldud "Kūrma Purāṇas" ja tsiteeritud Bhaktisiddhānta Sarasvatī Gosvāmī poolt "Anubhāṣyas", tema kommentaaris "Caitanya-caritāmṛtale" (“di-līlā 5.41-48): deha-dehi-vibhedo 'yaḿ neśvare vidyate kvacit. See tähendab, et Kṛṣṇa, Kõigekõrgema Jumala puhul ei ole Tema ning Tema keha vahel mingit erinevust. Ent kuna mitteautoriteetsed kommenteerijad ei tea seda teadust Kṛṣṇast, varjavad nad Kṛṣṇat ning eraldavad Tema isiksuse Tema mõistusest ja kehast. Ehkki selline seisukoht on ilmne tunnistus, et kõneleja ei tunne teadust Kṛṣṇast, lõikavad mõned inimesed teiste inimeste sedalaadi eksitamisest kasu.

On ka deemonlike kalduvustega inimesi, kes mõtlevad küll Kṛṣṇast, kuid teevad seda Kṛṣṇat kadestades, täpselt nagu Kṛṣṇa onu, kuningas Kaḿsa. Ka Kaḿsa mõtles alati Kṛṣṇast, kuid tema mõtteis oli Kṛṣṇa tema vaenlane. Ta oli alati mures, mõistatades, millal Kṛṣṇa teda tapma tuleb. Sel moel Kṛṣṇast mõtlemisest pole meile mingit kasu. Kṛṣṇast tuleb mõelda pühendumuslikus armastuses. See on bhakti. Inimene peab pidevalt viljelema teadmisi Kṛṣṇast. Ja mis on kõige soodsamaks viisiks viljeleda neid teadmisi? Selleks on õppimine tõelise õpetaja juhenduse all. Kṛṣṇa on Jumala Kõrgeim Isiksus, ning me oleme juba korduvalt selgitanud, et Tema keha pole mitte materiaalne, vaid igavene, täis teadmisi ning õndsust. Selliste Kṛṣṇast rääkivate teadmiste kuulamine aitab inimesel saada pühendunuks. Valest allikast omandatud teadmistega ei õnnestu kellelgi Kṛṣṇat mõista.

Seetõttu tuleb suunata oma mõistus Kṛṣṇa igavesele ja algsele kujule, olles oma südames veendunud, et Kṛṣṇa on Kõigekõrgem, ning selle veendumuse kohaselt peaks inimene asuma Teda teenima. Indias on sadu tuhandeid templeid, kus teenitakse pühendunult Kṛṣṇat. Kṛṣṇa pühendunud teenimist praktiseerides kummardab inimene Kṛṣṇa ees. Inimene peab langetama pea jumaluse ees ning rakendama nii oma mõistuse, keha, teod — kõik — Jumala teenimisse. Sedasi saab inimene täielikult ja kõrvalekaldumatult Kṛṣṇasse süveneda ning see aitab tal jõuda Kṛṣṇalokale. Ei tohi lasta end eksitada "Bhagavad-gītā" häbitutest kommenteerijatest. Inimene peab praktiseerima pühendunud teenimise üheksat erinevat meetodit, millest esimesed on Kṛṣṇast kuulamine ja Temale ülistuse laulmine. Jumala puhas pühendunud teenimine on inimühiskonna suurim saavutus.

"Bhagavad-gītā" seitsmendas ja kaheksandas peatükis selgitati, milline on Jumala puhas pühendunud teenimine, mis on vaba spekulatiivsetest teadmistest, müstilisest joogast ja karmalistest tegevusest. Neid, kes ei ole veel täielikult puhastunud, võivad kütkestada Jumala erinevad aspektid nagu impersonaalne brahmajyoti ja igaühe südames asetsev Paramātmā, kuid puhas pühendunu rakendab end otseselt Kõigekõrgema Jumala teenimisse.

On olemas ilus luuletus Kṛṣṇast, kus öeldakse selgelt, et iga inimene, kes rakendab end pooljumalate teenimisse, on äärmiselt arutu ega saavuta eales ülimat autasu — Kṛṣṇat. Pühendunu võib algul nõutud tasemelt ka langeda, kuid ometigi tuleb teda pidada kõikidest teistest filosoofidest ja joogidest kõrgemal seisvaks. Igaüht, kes on pidevalt hõivatud Kṛṣṇa teadvuse arendamisega, tuleb pidada kõiki pühaku omadusi omavaks inimeseks. Tema juhuslikult sooritatud, pühendunud teenimisega mitte seotud tegevused vähenevad aja jooksul, ning peatselt jõuab ta kahtluseta absoluutse täiuslikkuse tasandile. Puhas pühendunu ei saagi tegelikult langeda, sest Kõigekõrgem Jumal hoolitseb Ise Oma puhaste pühendunute eest. Arukas inimene peaks seega tegelema otseselt Kṛṣṇa teadvuse arendamisega ning elama õnnelikult selles materiaalses maailmas ning lõpuks jõudma ülima autasu — Kṛṣṇani.

Selliselt lõpevad Bhaktivedanta selgitused "Śrīmad Bhagavad-gītā" üheksandale peatükile, mis käsitlesid kõige väärtuslikumaid teadmisi.

<<<<    >>>>