Kõrgematele planetaarsüsteemidele tõusnud elusolendid naudivad seal küll pikka elu ja paremaid võimalusi meelte rahuldamiseks, kuid keegi ei saa jääda kõrgematele planeetidele igavesti. Jumalakartlike tegude resultaatide ammendudes saadetakse nad taas tagasi sellele maakerale. See, kes ei ole saavutanud teadmiste täiust, nagu "Vedānta-sūtras" viidatakse sõnadega janmādy asya yataḥ, ehk teisisõnu öeldes see, kes ei suuda mõista Kṛṣṇat, kõikide põhjuste põhjust, ei saavuta elu lõppeesmärki ning on pärast kõrgematele planeetidele tõusmist sunnitud sealt taas alla langema, justkui karussellil sõites, tõustes vahel üles ja langedes vahel alla. Selle asemel, et jõuda vaimsesse maailma, kust pole enam võimalik langeda, keerleb elusolend korduva sünni ja surma tsüklis, vahelduvalt kõrgematel ja madalamatel planeetidel. Inimene peaks pigem tegema algust pühendunud teenimisega ning tõusma seeläbi otsekohe vaimsesse maailma, nautima igavest elu täis õndsust ja teadmisi, et mitte kunagi enam sellesse haletsusväärsesse materiaalsesse maailma tagasi pöörduda.