Käesolev värss on eelmiste värsside kokkuvõte. Jumal ütleb Arjunale, et need, kes viibivad täielikult Kṛṣṇa teadvuses ega huvitu millestki muust peale Kṛṣṇa, on mahātmād. Ent on ka neid, kes ei asu mahātmā positsioonis, kuid kes samuti teenivad Kṛṣṇat erinevatel viisidel. Mõningaid neist on juba nimetatud, nagu ahastuses viibijaid, majanduslikus kitsikuses olijaid, uudishimulikke, ning neid, kes püüdlevad teadmiste poole. Kuid lisaks nendele on ka teisi, veelgi madalamaid Jumala kummardajaid, ning nemad jagunevad kolme jaotusse: (1) need, kes kummardavad end kui Kõigekõrgema Jumalaga üht; (2) need, kes mõtlevad Kõigekõrgemale Jumalale välja mingi kuju ning kummardavad seda; (3) need, kes tunnistavad Jumala Kõrgeima Isiksuse kõiksuse kuju, viśva-rūpat, ning kummardavad seda. Loetletud kolmest grupist on kõige arvukamalt madalaimaid — neid, kes teenivad iseend kui Kõrgeimat Jumalat, pidades end monistideks. Sellised inimesed peavad ennast Kõigekõrgemaks Jumalaks, ning sellise meelsusega kummardavad nad ennast. Ka see on omalaadi Jumala teenimine, sest sellised inimesed mõistavad, et nad ei ole mitte materiaalsed kehad, vaid vaimsed hinged; igal juhul on selline seisukoht nende hulgas valdav. Peamiselt kummardavad impersonalistid Kõigekõrgemat Jumalat just sel moel. Teine jaotus hõlmab pooljumalate kummardajaid, kes peavad suvalist elusolendit Kõigekõrgemaks Jumalaks. Ning kolmandasse jaotusse kuuluvad inimesed, kes ei suuda mõista midagi sellest materiaalse universumi avaldumisest väljapoole jäävat. Nad peavad seda universumit kõrgeimaks organismiks või olendiks, ning kummardavad seda. Ka see universum on üks Jumala avaldumisvorm.