anta-kāle ca mām eva
smaran muktvā kalevaram
yaḥ prayāti sa mad-bhāvaḿ
yāti nāsty atra saḿśayaḥ

anta-kāle — elu lõpul; ca — samuti; mām — Mind; eva — kindlasti; smaran — mäletades; muktvā — hüljates; kalevaram — keha; yaḥ — see, kes; prayāti — läheb; saḥ — tema; mat-bhāvam — Minu looduse; yāti — saavutab; na — ei; asti — on; atra — siin; saḿśayaḥ — kahtlus.

TÕLGE

Ja igaüks, kes elu lõpul oma kehast lahkudes mäletab üksnes Mind, saavutab kohe Minu looduse. Selles pole vähimatki kahtlust.

SELGITUS

Selles värsis rõhutatakse Kṛṣṇa teadvuse olulisust. Igaüks, kes lahkub oma kehast Kṛṣṇa teadvuses, siirdub kohe Kõigekõrgema Jumala transtsendentaalsesse loodusesse. Kõigekõrgem Jumal on puhtaimast puhtam. Seepärast on igaüks, kes viibib pidevalt Kṛṣṇa teadvuses, samuti puhtaimast puhtam. Väga tähtis on sõna smaran ("mäletades"). Ebapuhas hing, kes ei ole praktiseerinud Kṛṣṇa teadvust pühendunud teenimise näol, ei suuda Kṛṣṇat mäletada. Seepärast tuleks Kṛṣṇa teadvust praktiseerida juba elu algusest peale. Kui inimene soovib elu lõpul edu saavutada, siis on Kṛṣṇa mäletamise protsess alustrajava tähtsusega. Seepärast tuleb pidevalt, lakkamatult korrata mahā-mantrat: Hare Kṛṣṇa, Hare Kṛṣṇa, Kṛṣṇa Kṛṣṇa, Hare Hare/Hare Rāma, Hare Rāma, Rāma Rāma, Hare Hare. Jumal Caitanya soovitas elusolendil olla sama kannatlik kui puu (taror iva sahiṣṇunā). Hare Kṛṣṇa kordamisel võib inimene saatuda silmitsi paljude takistustega, kuid nendest heitumata peab ta jätkama Hare Kṛṣṇa, Hare Kṛṣṇa, Kṛṣṇa Kṛṣṇa, Hare Hare/Hare Rāma, Hare Rāma, Rāma Rāma, Hare Hare kordamist, et elu lõpul nautida Kṛṣṇa teadvuse täit õnnistust.

<<<< >>>>