Füüsiline loodus muutub pidevalt. Materiaalsed kehad läbivad tavaliselt kuus etappi: nad sünnivad, kasvavad, eksisteerivad teatud aja jooksul, loovad kõrvalsaadusi, kärbuvad ning seejärel kaovad. Seda füüsilist loodust nimetatakse adhibhūtaks. See on ühel teatud hetkel loodud ning ühel teatud hetkel see ka hävitatakse. Kontseptsiooni Kõigekõrgema Jumala kõiksuse kujust, mis sisaldab kõiki pooljumalaid ning nende erinevaid planeete, nimetatakse adhidaivataks. Kõrvuti individuaalse hingega asetseb kehas ka Ülihing, Jumal Kṛṣṇa täieõiguslik esindaja. Ülihinge nimetatakse Paramātmāks või adhiyajñaks ning Ta paikneb igaühe südames. Käesoleva värsi kontekstis on eriti oluline sõna eva, sest selle sõnaga rõhutab Jumal, et Paramātmā ei ole Temast erinev. Ülihing, Jumala Kõrgeim Isiksus, kes asetseb elusolendi südames kõrvuti individuaalse hingega, on individuaalse hinge tegude tunnistaja ning hinge teadvuse erinevate tasandite alge. Ülihing annab individuaalsele hingele võimaluse tegutseda vabalt, olles vaid tema tegude tunnistajaks. Puhas Kṛṣṇa teadvuses viibiv pühendunu, kes on hõivatud Jumala transtsendentaalse teenimisega, mõistab Kõigekõrgema Jumala kõikide erinevate avaldumiste funktsioone iseenesest. Jumala hiiglaslikku kõiksuse kuju nimetatakse adhidaivataks ning algaja pühendunu, kes ei suuda läheneda Kõigekõrgemale Jumalale kui Ülihingele, võib mõtiskleda adhidaivatast. Algajale pühendunule soovitatakse mõtiskleda justnimelt kõiksuse kujust ehk virāṭ-puruṣast, kelle jalgu peetakse madalamateks planeetideks, silmi Päikeseks ja Kuuks ning pead kõrgemaks planetaarsüsteemiks.