Kui räägitakse tulest, valgusest, päevast ja kasvava kuu kahest nädalast, tuleb mõista, et kõiki neid valitsevad erinevad jumalused, kes juhivad hinge tema kehast lahkumise hetkel. Surmahetkel juhib mõistus elusolendi uude ellu. Kui ta lahkub kehast eespool nimetatud ajal, kas juhuslikult või tahtlikult, on tal võimalik jõuda impersonaalsesse brahmajyotisse. Jooga praktiseerimises kõrgelt arenenud müstikud suudavad oma kehast lahkumise hetke ja paiga ise valida. Teised seda teha ei suuda — kui nad lahkuvad kehast juhuslikult soodsal hetkel, siis ei pea nad pöörduma tagasi sünni ja surma ahelaisse, kuid vastasel juhul on nad sunnitud seda tegema. Puhas Kṛṣṇa teadvuses viibiv pühendunu ei pea aga kartma siia maailma tagasipöördumist, olenemata sellest, kas ta lahkub oma kehast soodsal või ebasoodsal hetkel, juhuslikult või tahtlikult.